Suvi

Lepo Mikko Suvi 1946 õli, lõuend 60 × 70 cm

See on ilmselt üks viimaseid Lepo Mikko maale, mis on maalitud „endises“ laadis. Pärast sõda kehtestati üpris kiiresti sotsrealistlikud nõuded ning säärane laad − improvisatsiooniline pintslikiri, kergelt abstraheeritud vormid, pastoraalne süžee, kus peategelaseks ei ole inimene jne − muutub võimatuks. Ka Mikko käekiri teisenes, kuid sel sõjajärgsel suvel valminud maalil on ta veel 1930ndate maalikaanoni jätkaja. Maastiku tühjus torkab siiski silma: inimene ja loom on taandatud värvinüanssideks, ei enamaks, ja loodus nende ümber on maalitud sedavõrd võimsaks, et muudab nad veelgi vähemtähtsaks. Võimalik, et näeme maa sõjajärgset tühjaksjäämist, ent looduse lopsakus ja suvine valgusküllus ei lase stseenil muutuda traagiliseks, vaid pigem kummaliselt melanhoolseks.