Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Adamson-Eric õppis pikalt Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal jm. Kuigi üldiselt väga viljakas, olid vahetult enne 1933. aastat Adamson-Ericu loomingus rahulikumad ajad: mõned aastad varem oli surnud tema isa, siis haigestus kunstnik leetritesse ning siirdus tervisepuhkusele Hispaanias. 1932. aastal pöördus Adamson-Eric tagasi Eestisse ning kui välja arvata 1934. aasta reis Kreekasse, jäigi ta siia nüüd püsivalt elama. Üldiselt ollakse seisukohal, et nüüd lõppes ka tema senine loomejärk ja algas uus.
Sten Karling näeb toonaseid natüürmorte mitte pöörde osana, vaid endise laadi tipuleviimisena: „Rida vaikelusid järgnevaist aastaist on hoitud pleekinud kollase ja kuldhalli vahelduvas koloriidis. Neil lõuendeil on väljakujunenud vorm ning ülesehitus, ja nad esitavad meile kunstnikku kui hästivarustatud küpset meistrit.“
1950ndate lõpul ja 1960ndate alguses ei olnud Adamson-Eric sugugi aktiivne, peamiselt on teada tema tarbekunstialane looming, kuid maale üpris vähe. Võimalik, et see on selgitatav selja taha jäänud vintsutustega: vallandamiste, hukkamõistmiste, väljaviskamiste ja infarktiga. Tõsi, raskemad aastad olid juba selja taga, Adamson-Eric oli taas professor ning oskas nüüd maalida ka vasaku käega.
On märgatud, et just nüüd algab tema loomingus uus tõusuperiood. Taas maalib ta loodust, kuid hoopis lopsakamalt ja värviküllasemalt kui varem, keskendudes peamiselt Lohusalu motiividele, kus ta oma tervist käis kosutamas. „Need on kitsad, intiimsed lõigud loodusest – pisike puudegrupp, mõned männid, metsaalune tee, majake metsaveerul,“ kirjutab Leo Soonpää.