Veskitiik

Me ei tea, mis veski, tee ja tiik need on. See pole ka oluline. Ilmselgelt lülitab Subbi ennast 1985. aastal ümbritsevast maailmast teadlikult välja ning keskendub motiivile, mis näib pärinevat aastakümneid varasemast ajast. Juba pealkiri „Veskitiik“ viitab arhailistele elementidele maastikes, mis ei omanud 1980ndatel mitte mingisugust aktuaalsust, vaid olid romantilised mälestusmärgid minevikust. Kaugusesse siirduv teeots on sage motiiv mitte ainult Subbi loomingus, vaid ka vanemas Eesti maalikunstis − ilmselt kõneleb antud element igatsusest ja nostalgiast. Antud maalil joonivad maali sügavusse sukelduvat suunda alla ka müürijupp, silla käsipuud ning esiplaanil olevad palgiotsad (?), mis kõik juhivad vaataja tähelepanu samamoodi meist eemale pildiruumi sügavusse.

Pinnakäsitluselt torkab silma Subbi kohta harjumatu keskendumine suurtele värviväljadele. Nii sinine tiik kui ka kollakas tee on edasi antud suurte pindadena ‒ tavaliselt on Subbi eelistanud ju tihedat pintslikirja ning pidevalt vahelduvat koloriiti. Suur pind toob kaasa ka emotsionaalse rahunemise, maali atmosfäär on rauge ning veidi melanhoolne. Samas on vägagi subbilik hoonete maalimislaad: need on tsitadellilikud majad, mis mõjuvad pigem mahuliste kuupide ja geomeetriliste vormide kui hoonetena, kus inimesed elaksid ja töötaksid. Looduskujutuses on aga Subbi peaaegu täienisti abstraktne, markeerides vaid õrnalt puude tüvesid ning võrasid ja keskendudes ülejäänu kujutamises pintslilöökide kaskaadile.