Veebruar

Olev Subbi Veebruar 1985 tempera, õli, masoniit 100 × 130 cm 

Ka see maal viitab Subbi ateljeele: aknast avanev vaade on Subbi Liivalaia tänava ateljeest. Taas näeme puumajade tagant Tatari tänaval asunud Burmani kivimaja, mida võib lugeda ka kultuurilooliseks viiteks: selles majas tegutses Ants Laikmaa ateljeekool, mis oli üks esimesi eestikeelseid kunstikoole. Maal on aga jaotatud tegelikult mitmeks tsooniks. Aknast avanev ruum on esimene tsoon: see viitab reaalsele linnaruumile ning on peaaegu tagasiviidav objektiivsuseni, kuna Subbi aknast avanenud vaade enam-vähem säärane oligi. Teine tsoon on akti keha, mis on ühtaegu reaalne (Subbi maalib ateljees viibinud modelli), kuid tema ebaharilik poos ning abstraktne ruumiline kontekst viitavad, et Subbit ei ole huvitanud maalida „reaalsust“, vaid kujutlust. Kolmandaks tsooniks võib lugedagi akti taustal olevat abstraktset fooni, mis on tasapinnaline ning läbinisti igasuguseid viiteid maali pinnast väljaspool olevale reaalsusele välistav. Neljandaks tsooniks on aga unenäolistest detailidest − helendav aken ja rohukõrred − moodustunud fantaasiaruum. Need on ühtaegu realistlikud detailid, kuid nende esitamine fragmentidena ja nende reaalsest kontekstist lahusolek loovad uue paralleelmaailma. Seega on maalil neli erineval tasandil reaalsusega suhestuvat tsooni ning nende kombineerumisel saab üpris kiiresti selgeks, et Subbit on huvitanud siiski täiesti uus ja autonoomne reaalsus.

Sarnaselt paljudele teistele Subbi toonastele maalidele on ta rütmistanud oma teost vertikaalselt: esmalt aknaraam, seejärel akt moodustavad omalaadsed vahetulbad, mis jaotavad maalipinna erinevateks ruumideks. Teise visuaalse rütmi moodustavad kaks erinevat akent − üks realistlik ja teine unenäoline −, kust tulvab valgust ning mis avavad ruumi. Sealjuures on üllatav, et ateljeeaknast avanev vaade on talvine. See pole üllatuslik ainult maali enese loogikat silmas pidades (rohelised rohukõrred viitavad hoopis ühele teisele aastaajale), vaid laiemalt Subbi loomingu kontekstis. Nimelt keskendub Subbi peaaegu eranditult suvistele ja kevadistele maastikele ning talvine loodus on tema teostes haruldane.