Vaika maastik

Eerik Haamer Vaika maastik 1945 õli, papp 60 × 73 cm

Vaika maastik on elujaatav vaade traagilisele sündmusele. Vaika saared Vilsandi külje all olid Eerik Haameri viimaseks peatuspaigaks enne Eestist põgenemist 1944. aasta sügisel. Umbes aasta hiljem juba põgenikuna Rootsis elades on ta otsustanud naasta traumaatilise kogemuse juurde, kuid põgenemisängi kujutamise asemel näib Haamer oma rusutust hoopis ravivat. Optimistlik, värvidesse uppuv Vaika vaade ei reeda vaatajale kuidagi oma repressioonidest muserdatud eellugu. Haamer, kes eelnevatel aastatel oli loonud mastaapseid dramaatilise süžee ja pigem vaoshoitud melanhoolse koloriidiga maale, mis erakordse jõuga võtsid kokku ajastu traagilise atmosfääri, siis siin on ta muutunud ootamatult vabaks ja improvisatsiooniliseks. Jutustusele eelistab ta visuaalset naudingut, värve on jagatud lahkelt ning ohtralt ja kuigi see küllus tõukub Vaika saarte napist, kuid koloriidirikkast taimestikust, ligineb maal abstraktsionismile. Järgnevatel aastatel tumeneb Haameri maalide koloriit märgatavalt ning elurõõmsad ja hoogsalt maalitud motiivid asenduvad tasapisi hoopis teistsugustega.