Tartu motiiv

Kaarel Liimand Tartu motiiv 1939 õli, lõuend 59 × 73 cm

Kaarel Liimandi anne peitus argise ja poeetilisuse sulandamises. Ta pööras oma pilgu sageli koos mitmete teiste 1930ndate kriitiliste autoritega viletsuse poole, märkas olukordi ja inimesi, kes asusid sotsiaalsetes hierarhiates madalal ning kellel polnud jõudu ega võimalusi sealt välja rabeleda. Ka siin on maali peategelaseks naisterahvas, kes tassib raskeid (sellele viitab tema kookuvajunud veidi küürakil poos) vett täis kanne. Sealsamas on ämbritega ootel ka teised naisterahvad, kes peavad lisaks vee tassimisele jõest (kuid kes tassib vett jõest?) tegelema ka nende juures oleva lapse valvamisega. Ometi ei ole see maal lohutu. Pastoossed paksud ja vägagi kaarelliimandlikud värvid muudavad linnavaate maaliliseks sündmuseks, mille peamine tähelepanu on valgusel ja värvidel, mitte kannatavatel inimestel. Kollakate toonidega loob Liimand maali paremasse serva hiiglasliku valguslaigu (pangem tähele, et veetassijad jäävad sellest kõrvale varju), mis valgustab ka uhkeid kodanlasemaju jõe teisel kaldal. Kenad eri tüüpi paadid ning laevukesed on üles rivistatud jõe peale, demonstreerides oma valmisolekut ning huvitavat vormi. Päris mitmel korral on Liimand lisanud maali ka romantilist salapära: näeme mustavat ukseava, sillaaluseid kaaravasid või ka jõkke suunduvat trepistikku, kuid me ei näe kunagi täpselt, kuhu uksed, avad või trepid viivad. Ent kui hoomatavate kontuuridega objektidel on Liimand olnud oma värvi- ja vormivalikus küll subjektiivne, ent siiski reaalsusest tõukuv, siis veepinnal ja taevas maaliks korraks nagu üks natuke teine kunstnik. Taevas on tõmmanud kummaliselt pruuniks, veepind rohekaks, ning mõlemad on laotused − me ei näe ühtegi pilve ega lainesälku, need on suured ilma äratuntavate objektideta stiihiad, mille peamiseks funktsiooniks näib olevat mitte pelgalt ilu teenimine, vaid avaruse ning abstraktsuse rõhutamine.