Tegemist on ühe Villem Ormissoni lemmikmotiiviga. Ta maalis sarnast vaadet korduvalt: eeslinna- või agulimajad, suitsev korsten, talvemaastik. Ormissoni eriline tähelepanu kuulus valgele värvile ja valgusele. Alfred Kongo on meenutanud Ormissoni õpetusi järgmiselt: „Maaliklassis oli minu juhendajaks V. Ormisson. Temast peeti väga lugu, sest ta oli ka hea maalija. V. Ormisson oli samuti vaba meetodi pooldaja, õpilast ta eriti ei seganud, ainult soovitas. Kui leidis midagi head, tunnustas alati. Vahel ei osatud tema soovitustest aru saada. Kõige levinum väljend oli tal: „Võtke valget!“ Alles hiljem hakkasid õpilased mõistma, et ta mõtles maali heledust.“
Lumise maastiku kujutamine võimaldas sisse tuua heledust ning asetada omakorda heledusele varje, peegeldusi, valguse murdumisi. Valge tiheneb kohati tumesiniseks või võtab külge erinevaid tonaalsuseid, ent üldiselt moodustab heleda fooni, millele asetatuna hakkavad mõjuma ka väikesed värvilaigud efektselt: punakad katused, haruline puuvõra, kollakad laigud siin-seal.
„Ormissoni maalid on värviküllased ja meeleolurikkad. Joonelt ja vormilt võimalikult lihtsad, kuid hästi läbi tuntud käsitlusviis ja peen koloriit, need modern maalikunsti peavoorused lähendavad Ormissoni moodsale Prantsuse maalikunstile, mis viimase paarikümne aasta jooksul on teinud võidukäigu üle kogu maailma,“ kirjutati tema kohta 1929. aastal.
Juba 1935. aastal esines Võerahansu Saaremaa motiividega näitustel. Tema töid iseloomustades öeldakse, et „julgelt visatud pintslitõmmetega on materjal elavalt edasi antud, koloriit rahulik ja harmooniatunne arenenud“. Järgmisel, 1936. aastal, võib-olla ka käesoleva töö eksponeerimise järel aga kirjeldatakse tema maale tundlike, süvenenud ja koloristlikena. Esinedes 1936. aastal Pallase lõpetajate näitusel, nimetatakse teda „kandvamaks jõuks“, kelle teostes on „vaatlemise rahu ja värvide rahu“.