Maastik

Villem Ormisson Maastik 1937‒1939 õli, lõuend 59,4 × 72,6 cm

Teadaolevalt on tegemist ühe viimase (säilinud) Villem Ormissoni maaliga, kujutades ilmselt mõnd Tartu-lähedast kohta. Pärast Ormissoni surma ilmunud lähedase sõbra Jaan Vahtra mälestustes kirjutatakse: „Käisin koos Ormissoniga sageli Viljandi järve kallastel maastikuetüüde maalimas. Mul oli alati üks ja sama häda: ei leidnud kunagi parajat motiivi kohe, vaid pidin seda hulk aega otsima. Ormisson aga leidis selle ruttu: vaatas natuke ringi, istus maha, asus tööle ja poole tunni jooksul oligi etüüd valmis. Minu kurtmistele vastas Ormisson harilikult: „Ega motiiv ole tähtis, tähtis on, kuidas seda maalitakse. Mõnikord tuleb kehvast motiivist ilmatu tore pilt. Looduses on iga asi, iga motiiv ilus − inetut polegi. Kui hakkad aga seda kõige ilusamat otsima, siis teinekord ei leia üldse. Mina olen seda tähele pannud ja sellepärast ei hakkagi motiivi otsimisega end vaevama. Istud kuhugi maha − motiive ümberringi kõik kohad täis...“

Samuti kirjutab Vahtra:
„Kust sa need pilved võtsid ja selle rohelise rohu rukkikõrres?“ küsisin mina, sest taevas oli hoopis pilvitu. „Looduse motiivi oli vaja täiendada, sinine taevas on muidu lage ja igav, niisamuti paar noaotsatäit rohtu kulus rukkikõrresse marjaks ära. Ega looduse kopeerimisest tulegi midagi − loodust on võimatu kopeerida. Peaasi, et pilt saaks ilus, ja kui looduse kompositsioonis mõni asi jääb puudu, tuleb seda täiendada. Minu etüüd on lähedalt vaadates hirmus ja krobeline, just kui küntud maa, aga näe, kauguses sulavad üksikud laigud kokku, sünnitavad ilusa värvidemängu. Ja ega keegi või öelda, et etüüd pole loomutruu: kõik on siin olemas, mis looduseski, küsimus seisneb vaid selles, kuidas keegi näeb. Ühel on loomulikku värvi tunnet rohkem, teisel vähem. Seal, kus üks näeb mõndagi ilusat, ei leia teine lihtsalt midagi.“

Ja veel:
„Maalima asudes ei joonistanud Ormisson peagu kunagi söega ette, vaid algas otsekohe värviga, märkides sealjuures vaevalt kerge kontuuriga mudeli iseloomustavamaid piirjooni. Kui temalt kord küsisin, miks ta nii vähe kontuure joonistab, vastas Ormisson: „Detailsest ettejoonistamisest pole maalimise puhul mingit kasu. Kontuur ainult segab maalimist. Looduses pole ju kuskil mingit piirjoont, on vaid värvide kontrastid ja üksikute toonide vahekorrad. Kui hakkad iga värvi ja värvinüansi vahet joonega märkima, siis sünnib sellest niisugune segadus, et maalimisest ei saaks juttugi olla, rabele aina joonte rägastikus. Tuleb vahet teha joonistuse ja maali vahel. Maal on tunnete asi, joonistus mõistuse produkt. Kui maalis hoida liiga valjult kinni eseme joonistuslikust küljest, võib saada küll koloreeritud joonistuse, aga mitte maali.“