Seisev naisakt roheluses

Aleksander Vardi Seisev naisakt roheluses 1946 õli, papp 71,5 × 49 cm

Aleksander Vardi oli 1946. aastaks läbi teinud juba üle 20 aasta kestnud loomingulise karjääri ning nii mõnedki pöörded oma käekirjas. Ta oli äratanud laialdast tähelepanu, kriitika suhtus temasse positiivselt. Teise maailmasõja lõpus muutus aga tema käekiri tõsisemaks ning peatselt algas ka umbes kümmekond aastat kestnud ja poliitilistest põhjustest tekkinud sunnitud eemalejäämine kunstielust ning aktiivsemast maalimisest.

Stiililiselt on Vardit nimetatud üheks järjekindlamaks ning põhjalikumaks impressionistiks eesti kunstis. Tema maalide suurimaks omapäraks olid kolm põhivärvi, millest ta tuletas kõik ülejäänud. Sellest tulenevalt olid maalid õhu- ja valgusküllased, värvide abil anti edasi ka elamusi ning loodusmuljeid, mistõttu nimetati teda nii poeediks kui ka romantikuks. 1940ndatel muutus tema koloriit tumedamaks ning nukramaks, mida on seostatud sõjaajaga. Enne 1946. aastat oli Vardi pikalt kunstielust tagasi tõmbunud, ta ei osalenud ühelgi näitusel, kuid ta töötas samas hoogsalt ja planeeris suurt isiknäitust. Sellele plaanile tõmbas kriipsu peale tulekahju, mis hävitas Vardi ateljee koos seal olnud maalidega, mistõttu on 40ndatest tema töid säilinud vähe.

Aktide kujutamine keset loodust oli Vardi varases loomingus sage motiiv. Eesmärgiks ei olnud erootilis-sensuaalsete aktide loomine, vaid figuuride ja looduse ühtesulatamine ning värvinüansside ja valguse edasiandmine.

Kuhu ta vaatab? Mis on see helendav valguslaik, väike valgust täis auguke keset võsa? Kas ta igatseb maali pinnalt ära? Kuid miks? Olles sedavõrd sulandunud ühte ümbritsevaga, miks peaks ta siit ära kippuma? Ent miks on ta sulandunud? Miks on kunstnik inimkeha maalinud enam-vähem samasuguses rohekas-heledas koloriidis nagu ka keha ümbritsevat loodust? Miks selline püüe totaalse harmoonia järele 1946. aastal, kriiside ja katastroofide ajastul? Miks säärane eedenlik motiiv, alasti inimene keset loodust, ilma häbi ja ängistust tundmata? Miks sedavõrd intensiivne tähelepanu rohelisele, rohelise erinevatele varjunditele, on see katse vabastada värv kujutatavast või vastupidi, rõhutada veelgi kujutatava olemust − seda, et loodust defineerib roheline, mitte miski muu, vaid just nimelt see, roheline värv? Ja miks inimene? Kelle jaoks Vardi vajas inimest? Miks ei piirdunud ta loodusvaatega, tavaline võsa, rohelus? Mida peaks inimene siin sümboliseerima, tähendama, kujutama? Inimkonda? Erootikat? Kaitsetust? Või on ta siin vaid koloriidi tarbeks, helendav valgust täis keha keset rohelusse uppunud maalipinda? Ja ikkagi − kuhu ta vaatab?