Lõuna-Eesti maastik

Aleksander Vardi Lõuna-Eesti maastik 1945 õli, paber 46 × 63 cm

Nii mõnigi kord üllatab Eesti autorite hämmastav võime poetiseerida armetut. Looduse keskel üles kasvanuna on neil maastiku, aga ka selle üksikute elementide suhtes taju, mida looduskaugel inimesel ei ole. Flanöörina maastikus jalutav inimene ohhetab ja ahhetab välise glamuuri peale, tal ei saa kunagi küll lummavatest maastikest, sest just seda on ta otsima tulnud. Ent inimesed, kelle jaoks loodus ei ole Teine, vaid on kogemuslikult omane, vaatavad sageli loodust hoopis teise pilguga: intiimsema, sõbralikuma, loodusele tema vigu andestavana. Aleksander Vardi on oma maali motiivi leidnud ilmetuses: niru puu keset tühja maastikku. Motiivis eneses on keeruline näha poeesiat, ta on pigem mittekoht, mis ei ärgita tundma ega mõtlema, me möödume neist paikadest ilma peatumata või midagi tähele panemata. Aga mitte Vardi. Kannatlikult võtab ta niru ja hakkab seda värvide segamise, sulatamise ning katmiste teel poeetiliseks muutma. Jagades maalipinna enam-vähem pooleks taeva ja maa vahel, on ta allosas intensiivne, väikeste lapikute pintslilöökide tihe võrgustik loob ornamentika, millele vastab taeva tunduvalt suurem avarus ning puhtus. Vardi ühelt poolt justkui ei märka detaile, peale üksikute puude ei pea ta midagi enam kujutamisvääriliseks, kuid teiselt poolt võib see olla just nimelt detailide eriline tajumine, sest kunstnik üldistab. Väikesed nüansid maastikus pole tema jaoks mitte tähtsusetud, vaid neid liites ja nende vorme üldistades annab ta neile veel suurema väärtuse − väärtuse kõneleda loodusest üleüldse.