Räpina leerimaja

Jaan Vahtra on tuntud ennekõike kubisti ja geometristina, kuid tema loomingus on ka ekspressionismi ning teiste lähenemiste jälgi. Vahtra sündis Räpinast mõnekümne kilomeetri kaugusel Moostes, kuid 14-aastaselt hakkas õppima Räpina koolis. Ta käis seal kolm aastat ning asus seejärel tööle vallakirjutaja abilisena. Oma mälestustes meenutab Vahtra, kuidas ta armastas jalutada − eriti pühapäeviti − mööda Räpinat ning alevi ja selle inimestega tutvuda. Ühel hetkel tundis esialgu luuletamisega algust teinud Vahtra tõmmet kujutava kunsti poole, lahkus Räpinast ning seejärel ka Eestist, asudes õppima esmalt Riiga, seejärel Peterburi.

Käesolev maal on valminud ajal, mil 35-aastane Vahtra viibis Peterburis, kus ta osales aktiivselt 1917. aasta poliitilistes sündmustes, olles muuhulgas ka Talvepalee ründajate seas. Ometi oli ta otsustanud selles äärmiselt pingelises õhustikus maalida nostalgilise motiivikese lapsepõlvest. Vahtra viibis tol kevadel ja suvel põgusalt Eestis ning maalis teose otse leerimaja silmitsedes. Niisiis on tegu sünteesiga koduse motiivi ja revolutsiooniõhkkonna peegeldamisest, millele viitavad ka leerimaja ekspressiivsed leekivpunased seinad. Ka ülejäänud maalipind on kaugel rahulikust maastikuvaatlusest: jõulised ja nurgelised pintslilöögid annavad maalile rahutu rütmi, mida võimendab veelgi tumedate lillakate pilvedega kaetud taevas.

Antud töö oli eksponeeritud näitusel „Jaan Vahtra ja kubism Eesti kunstis“ Tartu Kunstimuuseumis 1972. aastal. Teos kuulus Jaan Vahtra heale sõbrale Jaan Ainelole, kes oli Vahtra koolivend.