Johannes Võerahansu on siin maalil kujutanud suure tõenäosusega Saaremaad. Saaremaal hakkas Võerahansu käima oma õpetaja Ants Laikmaa õhutusel juba 1920ndatel, ent aasta enne käesoleva töö valmimist viibis ta seal suvekuu, rännates ringi ja aidates etnograafe taluehitiste jäädvustamisel. Ühtlasi tärkas Võerahansu kiindumus Saaremaa vastu, mis kujundas tugevalt tema 1930ndate loomingut, aga ka hilisemaid ajajärke.
Võerahansu oli maali valmides küll juba 34-aastane (tegelikult 36-aastane, Võerahansu märkis end miskipärast kaks aastat nooremaks), kuid õppis veel Ado Vabbe juures Pallases. Selle põhjuseks oli vahepealne katkestus, mil Võerahansu pidi rahateenimiseks kodukandis Türil erinevaid töid tegema. Võerahansu oli Ado Vabbe valinud enda juhendajaks tänu Vabbe improvisatsioonilisusele ja maalilisele vabadusele, mis sobis Võerahansu soovidega maalikunstis.
Maalikunstnikuna oli ta aktiivne pigem 20. sajandi teisel poolel, esinedes usinalt näitustel peamiselt oma akvarelliloominguga. Motiivid pärinesid argielust ja tema vahetust ümbrusest, kujutades näiteks kodukanti Meriväljal.