Notre-Dame de Paris

Aleksander Vardi Notre-Dame de Paris 1937 õli, lõuend 46 × 61 cm

Aleksander Vardi oli Pariisis kaks korda. Esmakordselt siirdus ta sinna 1925. aastal neljaks aastaks, teine kord aga 1937. aastal. Tema teise perioodi Pariisi vaated on kunstiajaloos väga tuntud. Tõstetakse esile valguse varjundirikkust ning värvide nüansse. „Pariis oli juba atmosfäärilt sümpaatne – kergelt udune, intiimne, embav... Ega impressionism poleks mujal saanudki sündida,“ on Vardi ise öelnud.

Pariis oli väga paljude Eesti kunstnike jaoks õpingu-, elamis- ja töökoht. Kui sinna juba mindi, siis reeglina mitte nädalateks, vaid kuudeks ja aastateks.

Pariisis viibisid erinevatel aegadel mh Konrad Mägi, Nikolai Triik, Jaan Koort, Aleksander Tassa, Erik Obermann, Eduard Wiiralt, Aleksander Vardi, Karl Pärismägi, Jaan Grünberg, Ado Vabbe jpt. Neid tõmbasid prantsuse kunsti mõjud ja eeskujud, aga ka linn ise oma erilise boheemlik-poeetilise atmosfääriga. Muide, Vardi meenutab, kuidas ta enne Pariisi sõitu kuulas Aleksander Tassa muljeid. „Tassa rääkis ja rääkis, oli omamoodi fantasöör... Saime värvika pildi, mis meid ootab ja mida Pariis kunstnikule tähendab. Tassa pidas oma vaimustuses ainult neid kunstnikeks, kes Pariisis olid käinud või olid vähemalt sinna minemas...“

Lähtumine reaalsusest ning selle mingil määral dubleerimine võib kunsti jaoks olla nii võimalus kui ka oht. Ühelt poolt pakub nn päriselu ohtralt võimalusi kujutada, tõlgendada, võimendada, vähendada − ja nii edasi. Teiselt poolt võib aga vaatajal tekkida õigustatud küsimus, milleks meile enam realism, kui meil juba on reaalsus. Miks kopeerida seda, mida me juba niigi näeme? Aleksander Vardi kunstnikumina olid vorminud õpiaastad Pallases, kus lähtuti põhimõttest, et maailm on kunsti sõber − kunst ei pea eemalduma maailmast, vaid teda tõlgendama, otsides samas kohta kunstniku subjektiivse nägemis- ja tajumisviisi väljendamiseks. Maailma radikaalset ümbervormimist, reaalsusest maksimaalselt sõltumatu autonoomse ruumi ehitamist sealne õpetus ei soovinud, lähtudes pigem leplikust kooskõlast ja õnnestavast harmooniast. „Notre-Dame de Paris“ on selle õpetuse pildiline vaste. Näeme Pariisi, linna, mis Vardi jaoks oli pigem ilmutus kui moodne urbanistlik keskkond. Hoolimata 1930ndate teisest poolest on ta otsinud ajatu romantilise motiivi, kus kaasaeg ei peegeldu, ning andnud seda edasi läbi väikeste impressionistlike muganduste. Valguse maalimine sobis Vardile alati vägagi hästi, ka nüüd on ta suutnud nappide vahenditega luua pildi südamesse valgustatud südamiku, mis kiirgab laiemalt maali pinnale. Vardi ei soovi reaalsust oma nägemusele allutada, alandlikuna võtab ta omaks positsiooni, mis jätab kunstnikule tegelikkuse tõlgendaja ja subjektiivse nägija rolli, lepitades meid kunsti kaudu mitte eksistentsiaalsete hirmude, vaid rahuolu ja vaikse õnnega, millega on vahel sama keeruline toime tulla kui elu pahupoolega.