Lõuna-Eesti maastik

Richard Uutmaa jaoks ei olnud erinevalt enamikest Lõuna-Eestit maalinud kunstnikest see kant tuttav ega kodune. Ta oli sündinud mere ääres põhjarannikul ning jõudis Lõuna-Eestisse alles Pallase tudengina. Seetõttu polegi ehk imestada, et tema pilk siinsele maastikule meenutab perspektiivi, mis avaneb merele vaadates: künkliku maastiku asemel, mis pidevalt silmapiiri lõikab, on kunstnik puhastanud vaate eest kõik segava ning meie pilk võib uidata kaugele pildi sügavusse. Metsavööndid hakkavad meenutama merelaineid, samasuguse dünaamikaga ruumi liigendades võiks seda maali kirjeldada ka kui „merevaadet maismaal“. Selle unistusliku ning kaugustusse kippuva perspektiivi kõrvale on asetanud Uutmaa lihtsa tööstseeni, kõrvutades nõnda „ülevat“ ja „argist“. Ühelt poolt näeme dramaatilist pilvevaipa ning lõputut jumalikku pilguheitu maailma lõppu, kuid esiplaanil märkame hoopis valguslaigus usinalt askeldavaid inimesi, kes proovivad paika sättida heina- või viljasaadusid. Kunstniku otsus ümbritseda see argine stseenike mitte ainult valguse, vaid ka heleda koloriidiga ning tuua see esiplaanile annab märku, et looduse ülevuse kõrval suudab Uutmaa näha midagi pidulikku ning elu õilistavat ka inimeste töös. Seda lähenemist jätkas Uutmaa ka põhjaranniku töödes, kus liitis programmiliselt avaraid loodusvaateid ning töötavaid inimesi.