Capri öö

Enn Kunila kollektsiooni kuulub tänaseks pea kolmandik kõigist teadaolevatest Konrad Mägi Capri-vaadetest. Käesolevat teost eksponeeriti pärast Konrad Mägi surma korraldatud mälestusnäitustel Tartus ja Tallinnas, pärast seda on maal kuulunud pikalt erakogusse.

Mitmed Mägi Capri vaated ammutavad inspiratsiooni hämarast või isegi öisest ajast, mis võimaldas kunstnikul rõhutada romantilisi tundetoone. Ka käesolev töö keskendub tumedalt sinavale merele, kuid mitte ainult. Silma torkab Mägi panoraamne vaade maailmale: kui mitmed Capri vaated on justkui kinni müüritud majade vööga, siis antud juhul on maalil palju sügavust, ruum avaneb ning pilk ulatub kaugustesse. Olulist rõhku on Mägi pannud ka kompositsioonile. Näeme sakilisi kaljusid esmalt pildi vasakus eesservas, ent sarnane rütm kandub ka taamal olevatele kaljudele. Mägi on seeläbi loonud maali parema ja vasaku serva vahel tasakaalu, mida aitab kindlustada ka taeva sarnane kompositsiooniline ülesehitus tahkudest ja sakkidest. Viimase nüansina on Mägi lisanud kompositsioonile ees paremas servas taevasse kõrguva kuivanud puu, mille teatav deformeeritus võimendab veelgi üleüldist maalipinna jõulist rütmistatust. Siit ei maksa siiski otsida 1920ndate alguses Eesti kunstiski pead tõstnud kubismi, kuna teadaolevalt ei soovinud Mägi antud uuendusliku laadiga mingit pistmist teha.

Konrad Mägile iseloomulikult on peamine rõhk siiski värvil. Vasakus servas olev kalju on üles ehitatud erinevate värvilaikudega, kus vahelduvad külmad toonid soojadega. Kokku moodustab antud lapitekk aga teatava kontrasti merepinna ühtlase sinisega. Koloriidi mõttes moodustub seeläbi maalile mitu keskpunkti: meri koos taamal olevate kaljudega on üks võrdlemisi kontrollitud üldtonaalsusega fookus, esiplaanil olev kirju kalju on aga nüansirohke (rohelised salud, valged majad jne) ja moodustab isegi omataolise raami, mille sisse on justkui asetatud kogu foonil olev maastik.