Valgemetsa motiiv

Elmar Kits Valgemetsa motiiv 1942 õli, vineer 38 × 47,5 cm

30-aastane Elmar Kits oli 1943. aastaks juba mitu aastat näitustel esinenud ning endale nime teinud ja mitmed tema tööd olid äratanud nii kriitikute kui ka muuseumite tähelepanu. 1940. aastal oli ta asunud juba Pallase kunstikooli õppejõuna tööle, kuid Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 töötab ta vabakutselise kunstnikuna, osaledes aktiivselt näitustel – ta oli neil aastatel viljakas, nimetatud kolme aasta jooksul valmis üle kolmekümne maali.

1930ndate lõppu kuni isiknäituseni 1946. aastal loetakse Elmar Kitse esimeseks loomeperioodiks. „Neil aastail avaldus selgemalt kunstniku rahutu, ikka uusi lahendusi otsiv loojanatuur,“ kirjutab kunstiajaloolane Mare Joonsalu. Ta tunneb elavat huvi valguse ja varju ning atmosfääri edasiandmise vastu, kiitust sai aga ennekõike tänu erksale värvitajule.

Elmar Kitsel ja Valgemetsal oli eriline side. Nimelt soetas Kits 1950. aastal – seega kaheksa aastat pärast antud maali valmimist Valgemetsa suvekodu. 1930. aastatel lasi nimelt siinne maaomanik oma Ahja jõe äärse ca 200 hektari suuruse maavalduse suvilakruntideks planeerida, kuna valminud oli Tartu-Petseri raudtee ning seetõttu paranesid ühendused Tartuga. Arvestus oli õige: siia hakkasidki tulema tavalised linnakodanikud, aga ka haritlased, kes hakkasid Valgemetsas suvitama. Muu hulgas ehitas siia suvemaja ülikooli rektor, mitmed töösturid, puhkamas käisid ka kunstnikud jt, kiiresti oli kerkinud ligi 60 suvilat ning rajati ka võõrastemaja koos kaupluse ja postkontoriga, plaanis olid aga isegi spordiväljakud, tenniseplatsid ning soojendatav supelbassein (!). 1942. aastal, mil Kits siin maalimas käis, oli Valgemetsa kahtlemata veel täies hiilguses suvituskoht, kuid Kitse kui kirglikku rännu- ja kalameest huvitasid ennekõike ikkagi maaliprobleemid, milleks loodus ning seal esinevad valguse-, varju- ja värviprobleemid pakkus suurepäraseid ülesandeid.

Käesoleva teose intiimne formaat, visandlik kompositsioon ning väga tundlikud värviüleminekud viitavad tihedale seosele loodusega. Kits on otsinud ja tabanud looduses varjundi, teda on huvitanud kummaline vaikeluga täidetud nüanss üleüldise korralduse sees. Hääletus on sellel maalil tajutav, kõneledes kunstniku oskusest tabada nii looduses kui eneses see hetk, mil müra vakatab ning olemasolev ilmneb vaikuses.