Tüdruk trepil

Olev Subbi maalide omamütoloogias olid 1980ndate alguseks rida detaile omandanud rändmotiivi staatuse, mis kordusid ikka ja jälle. Siin maalil märkame näiteks nahktugitooli, molbertit, treppi ja trepikäsipuud, vaasi, lauanurka, serviisi, taamal aga kaarava ning seinal olevaid maale. Need on elemendid, mida ümber kombineerides kõneles Subbi nii mäletamise fragmentaarsusest kui ka teatud konservatiivsete väärtuste alalhoidmisest. Moodsa ajastu detailidele eelistas Subbi elemente, mis olid käsitsi tehtud (kunstiteosed, lauanurk), viitasid loodusele (lilled vaasis) ning kõnelesid luksusest ja väärikusest (nahktugitool). Need on märgid traditsioonidest, mida Subbi väga hindas. Samasuguseid traditsiooni märke näeme ka maali pinnal. Subbi otsib nii koloriidis kui ka kompositsioonis ennekõike tasakaalu. Nii näiteks näeme küll maali all paremas nurgas erkpunast lauanurka ning seda efektset tooni mujal maalipinnal ei kohta. Samas ei ole Subbi soovinud selle detailiga üldist kompositsiooni lõhkuda, vaid tervikuks siduda: lauanurga juures tasandab punase efekti roosakas põrand, samasuguseid poolhõõguvaid toone näeme ka akti selja taga. Nii sulandub antud detail üldisesse tervikusse, soovides seda elavdada, aga mitte purustada. Antud maali puhul tasub ka eraldi tähelepanu pöörata erinevatele faktuuridele ning mahtudele. Näeme maalil nii õõnsusi, volte, kaari kui ka nurki, tajume nii puidu, kivi, riide ning inim- ja kunstnaha kohalolu. Subbi on ilmselt huvi tundnud kõigi nende erinevate vormide ja faktuuride kujutamisvõimaluste mitmekesisuse vastu: mil moel liigendab ruumi avaus ja mil moel sammas, kuidas kujutada tugitooli volte ja kuidas inimnahka. Sel moel demonstreerib kunstnik oma tehnilist meisterlikkust ja ulatuslikkust ning koondab maali peasündmuse − akti − ümber hulgaliselt teisi kihistusi, mis võimaldavad tal igale detailile läheneda uue väljakutsega.