Rahvuspargi kunstinõukogu

Olev Subbi Rahvuspargi kunstinõukogu 1979 tempera, õli, masoniit 160 × 210 cm

Grupiportreed pole Eesti kunstis olnud eriti levinud, neile eelistatakse üksikisikute kujutamist või siis suurema rühma puhul anonüümsust, kus nende selgepiirilised isiklikud või ajaloolised kontuurid hajuvad ning inimesed on taandatud sageli vaid värvilaiguks. Olev Subbi on maalinud rühmaportreesid mitmel korral − nii nimedeta inimesi põhjarannikult kui ka Kunstnike Liidu sekretariaati. „Rahvuspargi kunstinõukogu“ sarnaneb õhkkonna poolest teistele tema rühmaportreedele, aga ka laiemalt Subbi maalidele: hoolimata vibreerivast pintslikirjast, kihilistest värviplatoodest ning elurõõmsast üldilmest valitseb maalis mingisugune kummaline melanhoolia. Inimesed Subbi maalidel ei soovi reeglina võtta kontakti vaatajatega ega teiste maalipinnal viibijatega, nad lasevad end küll vaadata, kuid ei soovi mingisugust sotsiaalset suhtlust. Seetõttu mõjuvad inimesed Subbi maalidel sageli äralõigatu ning üksikuna, nad on meie maailmast eraldatud „õhukese tülleesriide“ taha (väljend, mida Subbi kasutas oma maalidel oleva paralleelmaailma kirjeldamiseks) ning üksteisele on maali pinnal sageli keeratud selg või külg. „Rahvuspargi kunstinõukogu“ käsitleb rühma kolmel eri tasandil, olles segu institutsionaalsusest, sõprusest ja poliitikast.

Esiteks on see institutsiooni põlistamine: Lahemaa rahvuspargi juurde moodustatud nõukogu pidi andma soovitusi nii pargis asuvate mõisate kujunduse kui muude kunstiliste küsimuste alal. Pealtnäha olid nad nõukoguliku asutuse rakuke, kuid sisulises plaanis tegeles Lahemaa rahvuspark siinse looduse säilitamisega (vahetus naabruses asusid nt nõukogude sõjaväe polügonid) ning kultuurilise pärandi hoidmisega.

Teiselt poolt on see sõpruskonna kujutamine, kuna kõik maalilolijad olid Subbi head sõbrad. Maali on korra näidatud ka pealkirja „Sünnipäev“ all, viidates sellele, et maal kujutab privaatsfääri, mitte avalikku ruumi. Seda enam torkab silma sõprade omavaheline distantseeritus − maali pinnal muutuvad sõbrad karakteriteks, kelle liigendamisel ruumis on Subbi soovinud saavutada mitte realistlikku sõpruskonna pildistust, vaid näidata inimeste irdumist omaenese kujutlustesse ning hoiakutesse. Subbi oli fragmentaarne maalija − kuigi tema kompositsioonid olid väga terviklikud, siis koosnevad need kümnetest värvi-, mälu- ja ruumifragmentidest. See on ka põhjus, miks Subbi pihustas inimrühmad väiksemateks kildudeks ning vaatles iga inimest maali pinnal eraldi.

Kolmandaks kujutab Subbi siin teosel ka erinevaid 20. sajandi inimsaatuseid (nt Subbi ise oli küüditatu, Enn Põldroos veetis osa lapsepõlvest Jaroslavlis nõukogude kunstiansamblite juures jne) ning see muutus laiemalt poliitiliseks manifestiks. Ilmselt sel põhjusel lasi president Lennart Meri maali eksponeerida Kadrioru lossis ning näitas seda sageli siinsetele väliskülalistele. Neile olevat Meri tõlgendanud maalil toimuvat kui näidet kultuuriinimeste vaimsest vastupanust neid ahistavale okupatsioonivõimule.