Kõks oli sündinud ja kasvanud Tartus ning seda linna korduvalt maalinud. Eriliselt tõuseb esile Enn Kunila kollektsioonis olev eepiline „Tartu vaade“, mis tõi ühele lõuendile kõik olulisimad selle linna sümbolhooned. Mõned aastad hiljem pärast sõjapurustusi peab aga Kõks tunnistama enamike nende hoonete hävimist. See, mida ta alles ülistas, on kadunud. Sellest hoolimata ei muutu Kõks traagiliseks ega isegi eriti dramaatiliseks. Õrn pintslikiri ja raugelt sulanduvad värvid muudavad südalinna purustused poeetiliseks ning me vaatame neid tavapärase linnavaatena. Urbanistliku suurlinnamiljöö asemel leidsid kunstnikud Tartus alati romantilise pelgupaiga modernsuse pealetungi eest ja nüüd, kui moodne maailm oli Tartu hävitanud, keelduti ikkagi allajäämise tunnistamisest ja jätkati linna kujutamist poeetilise ning haprana.
1942. aastal maalis Endel Kõks mitmed teosed 48 x 48 sentimeetri suurustele vineeritükkidele. Vaevalt oli tegu kontseptuaalse sarjaga, pigem dikteeris tööde mõõtmed materjali kättesaadavus.