Aias

Endel Kõks Aias 1943 õli, papp 29 × 29 cm

Endel Kõks oli 1943. aastaks äsja lõpetanud Pallase kunstikooli ning seetõttu jäigi tema laiem avalikkusele esinemine just sõja aegadesse. Ta saavutas kiiresti ka edu, kriitikas tunnustati teda tugeva koloriidi ja rafineeritud maitse poolest. Kuna Kõks 1944. aastal Eestist lahkus, siis moodustavadki need neli-viis aastat esimese ja omaette perioodi Kõksi loomingus, millele orgaanilist jätku eksiilis elades ei tulnud. Siis muutus Kõksi laad üpris kiiresti ja otsustavalt. 1942-1944 töötas ta ohtralt, Kaalu Kirme andmetel (2007) on teada vähemalt 81 teost, kuid 1969. aastal toimunud näituse kataloogis on üles loetletud juba üle 100 teose.

Kõksi toonase loomingu puhul on kasutatud märksõnu intellektuaalne, nüansirikas koloriit, impressionism, prantslaslikkus. Tema teemadering oli toona üpris lai, kuna Kõks ka katsetas, kuid enim kujutas ta erinevaid kohvikustseene, aia- ja pargiidülle, samuti on teada linnavaateid, portreid, figuraalkompositsioone (mh randlaste elust). Ka „Aias“ kasutatud motiivile on teada mitu samast aastast pärit kordust. Sageli kasutas Kõks sõjaajatingimustes väikest formaati, ka papi või vineeri kasutamine alusmaterjalina oli sage.

1943. aasta novembris pani Kõks umbes 60 oma tööd välja Tartu antikvariaadis ning võimalik, et käesolev töö oli ekspositsiooni osa. Näituse teates 27. novembril ajalehes Postimees kirjutatakse mh: „Raekojaväljakul asetsevas antikvariaadis „Kunst ja Raamat“ avati 18. novembril maalikunstnik Endel Kõksi teoste müüginäitus. /.../ Käesolevale 30. novembrini kestvale Kõksi teoste müüginäitusele on välja pandud umbes 60 teost kunstniku viimaste aastate loomingust. Kaupluse kitsamad ruumid on lubanud esitada küll peamiselt väiksemaid õlimaale ja etüüde kunstniku mitmest, tehniliselt varieeruvast loomingulaadist, kus maastike kõrval domineerivad figuraalsed stseenid, aga ka lilled esinevad mitmes seadelduses. /.../ Kogu see näitus aga osutab Kõksi püsivalt uute otsingute pinges küpsevale ja kujunevale intellektuaalsele maalija-loomusele ja töökusele, mille paremaid vilju imetleme või arvustame meie üldistel kunstinäitustel.“