Rukkilõikus

Johannes Võerahansu muutus 1930ndate Saaremaa-ainelistes teostes mitmel korral eepiliseks. See tähendab: tema maalidele tekkis eksistentsiaalne üldistus, lihtsad motiivid hakkasid järsku viitama suurematele mõistetele nagu olemasolu, elutsükkel, töö ja nii edasi.

„Rukkilõikus“ pole samamoodi pelgalt realistlik maal töötegemisest, vaid eriti oma koloriidi intensiivsusega ning kompositsiooni teatava spiraalsusega tõuseb suuremaks kujundiks. Võerahansu maal on peaaegu täienisti ühes üldtoonis. Ta leiab selle seest küll nüansse, kuid tema massiivne värvikäsitlus ja kogu maalipinda vallutav kollase tulv mõjuvad nii suurejooneliselt kui ka tähendusrikkalt. Kollane ei ole enam pinnakate, vaid stiihia, mis on ujutanud üle kogu maalis loodud illusoorse maailmaruumi. Kompositsioonis on Võerahansu äärmiselt huvitava võttena kasutanud ruumi painutamist. Märkame maali ülaosas nurkade kõverdumist ümmarguseks ja see tekitab tunde, nagu vaataksime mitte realistlikku ruumi, vaid kosmogoonilist maailma. Inimeste töö selle kõige keskel hakkab meile aga seeläbi kõnelema mingist suuremast väärtusest, mida töö eneses kannab: see pole ainult päevatäide, vaid kooskõlas loodusega eksistentsiaalne olek. Selleks, et elada, tuleb töötada, siis sünnib ka maailm.