Rannamaastik

Roman Nyman Rannamaastik 1942-1944 õli, vineer 73 × 101 cm

Roman Nymani maal on mõnes mõttes tunnuslik Teise maailmasõja aegsele Eesti kunstile, mis traagiliste aegade saabudes keeras kaasajale selja ning eelistas sageli kujutada müütiliselt idüllilisi minevikukaadreid. Nymani inimtühi maastik paadiga ei oma mitte mingit kirjanduslikku ega sümboolset sidet ajastuga, mil ta on maalitud. See on pigem teatraalne lava, millel etendatakse igatsust harmoonia ja konfliktituse järele. Stseeni lavastuslikkusele viitavad ka nn kulissid ehk pildi paremas ning vasakus servas olevad männipuud, mille vahelt suunatakse vaataja pilk valgusega ülekallatud lavale. Selle põhjuseks võib olla nii Nymani aastakümneid kestnud seotus teatriga − ta oli teinud lavakujundusi Eestis ja välismaal ning juhatanud pikalt Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsiooniateljeed − kui ka olukorra vältimatus: ainuke viis, kuidas 1940ndatel kujutada harmooniat, oli see lavastada.

Silma torkab muidugi ka Nymani värvivalik. Omal moel on ta sel ilmselt põhjarannikul maalitud teosel taaselustanud 1920ndatel Hispaanias ning Itaalias leitud kollakad päikesest rammestunud toonid, asetades need paarkümmend aastat hiljem süngetel aegadel Eesti rannamaastikule. Nyman ei olnud ka vahepealsetel aastatel täidlasest kollasest koloriidist loobunud, ent siin maalil tundub, nagu kogu lõuend lausa upuks sellesse. Efekti rõhutavad veelgi maali pinda liigendavate kivide juurde maalitud dramaatilised varjud. Maastikust saab seeläbi dekoratsioon, mis on seotud pigem fantaasiate kui reaalsusega.