Raekoja plats

Paul Burmani jaoks ei olnud linnavaated peamiseks žanriks, kuna ta on tuntud ennekõike loomamaalijana. Ometi võis Burman äärmiselt viljaka kunstnikuna, kellel kulus väiksema maali loomiseks vahel kõigest veerand tundi, töötada väga erinevate motiividega. „Raekoja platsi“ maalis ta 28-aastaselt ning talle nii omaselt on suutnud kogu maalipinna hõõguma panna. Tema värvid ei olegi eraldi võttes ehk väga erksad või jõulised, ent hakkavad mõjuma peaaegu et ekspressiivsetena. Inimesed on siin taandatud väikesteks mustadeks üle väljaku kiirustavateks tompudeks, linna sotsiaalne laetus ei paku kunstnikule vähimatki pinget. Natuke suurema hoolega on ta kujutanud oma lemmikuid hobuseid, kuid needki on vaid ääremärkused peasündmuse kõrval. Ennekõike on see maal ruumist ja valgusest. Burman on valinud rakursi, kus enne majadeni jõudmist tuleb pilguga ületada suur tühi väljak. Tühjuse tunnet võimendab veelgi väljakule laotatud lumi ning hele pilvitu taevas. See muudab kogu maaliruumi avatuks ning õhuliseks: hoolimata sellest, et teosel on kujutatud kümmekond maja, on see maal samavõrd tühjusest enne maju. Majade puhul on Burman olnud mõõdukalt konkreetne, pidades kinni erinevate hoonete olulisemate iseärasuste säilitamisest, mistõttu tunneme nad kiiresti ära. Samas torkab silma kunstniku eriline kiindumus akendesse: neid on ta maalinud kümnete kaupa, jättes sageli fassaadile ainsaks detailiks akende rea. Lisaks on ta mitmel korral maalinud aknad helendava laiguga, näidates nõnda päikese peegeldumist klaasidelt. See lisab maalile veelgi avarust ning valgust.