Pikk särav päev

Käesolevat maali võiks lugeda aktimaaliks veel vaid tinglikult. Akt on sulandunud fooni, saanud osaks sellest ning kunstnikku on hoopis enam huvitanud värvi ja kompositsiooni problemaatika. Teose „Pikk särav päev“ puhul võiks rõhutada just kompositsiooniga seotud küsimusi, kuna maali pinnal on näha mitmeid suundi ja vorme, mille kokkusobitamisega on Subbi püüdnud saavutada tasakaalu. Nii märkame näiteks mitmeid modifikatsioone nurkadest: nurgad on painutatud ümmarguseks või on neid hajutatud, aga on ka täisnurkne kolmnurk esiplaanil ning sarnast täisnurksust taotleb ka modelli tõstetud käsi tema keha suhtes. Seeläbi on maal justkui omalaadne platsdarm, kus kunstnik on katsetanud nii geomeetriliselt rangete üleminekutega kui ka hajuvate unenäoliste sulandumistega. Samuti torkab silma, kuidas Subbi on maalinud teravalt välja tagumise parema ning esimese vasaku nurga, nii et moodustub teatud nendevaheline tasakaal, kuna vahepealne ala on maalitud õrnalt udusena.