Pargitee

Paul Raud Pargitee 1910 õli, lõuend papil 34,2 × 24,2 cm

See väike töö on Enn Kunila kollektsiooni näitustel sageli äratanud enim tähelepanu. Päriselt seletamatu külgetõmbejõu mõjul tõmbab ta inimesi enda juurde ning näitab neile siis veidi salapärast hämarat pargialleed. Vaates eneses midagi glamuurset, küll aga on siin rida niidiotsi, mis ei luba motiivi pidada täiesti juhuslikult valituks. Alustada võiks kõrgustesse pürgivate puutüvedega, vertikaalsete joonte metsaga, millele võib leida paralleele nii juugendlikust vormide venitamisest kui ka soovi korral Eesti folkloorist, kus mets on sageli mitte tuttav, vaid võõras paik. Inimene muutub metsas tähtsusetuks ja kaotab kontrolli sündmuste üle, kuna puude võimsus pisendab tema olulisust. Samuti võime küsida, miks säärane pildi sügavusse juhtiv teerada. See pole haruldane motiiv, kompositsioonielemendina kasutavad kunstnikud sageli lindina kaugustesse kaduvat teerada, jõekest või kasvõi suusajälge. See muudab teose ruumilisemaks, ent esitab ka küsimuse, kuhu see rada viib − küsimuse, mis meid maali vaatajana jääbki piinama, kuna teeraja teise otsa on meil maali vaadates võimatu minna. See tekitab teatud äralõigatuse: me oletame, et kunstnik on loonud küll illusiooni, kuid ilmselt siiski teab, kuhu tee viib − ja ometi mingil põhjusel on jätnud selle meie ees saladuseks. Paul Raud on sulgenud küll silmapiiri tiheda tihnikuga ning tee justkui lõpebki maali pinnal, polegi saladust ega edasiminekut, kuid meie mõistus keeldub seda uskumast. Silma torkab ka koloriidivalik, kus rohekaspruunide puude vahele on asetatud kuldne ja justkui sügislehtedega kaetud teerada. Metsa läbitungimatus ning tumedus rõhutab aga veelgi meid kuhugi (kuid kuhu?) viiva teeraja helgust ja valgusrikkust.

Paul Raud maalis sageli looduses, eriti suviti, tehes ka arvukalt maalimisretki, nt Pakri saartele, Muhusse, kodukandis Rakvere ümbruses, Viru-Jaagupis, põhjarannikul jm. Ta tegi ka välisreise, kuid vastavalt Paul Raua kaksikvenna Kristjan Raua lese mälestustele valmistasid sealsed maastikud kunstnikule pettumuse, kuna "meie maastiku rohelised toonid olevat seal täiesti puudunud".