Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Antud teos on ilmselt Pallase lõputöö, kus noor kunstnik on pidanud tõestama oma küpsust. Samas on siin näha nii motiivide tasandil kui vormilisel lähenemisel mitmeid aspekte, mis jäid Mikko loomingus korduvaks.
Motiivistikus märkame Mikkole väga iseloomulikke detaile: keelpilli, lillekimpusid, tühja pudelit, puuvilju, riideeset, nurka asetatud maali. Säärast maal-maalis printsiipi kasutas Mikko tihti, tuues maali pinnale kas enda või kellegi teise maali või fragmendi maalist, aga ka tühje pildiraame. Antud motiivi kaudu sai Mikko rääkida kunstitegemisest laiemalt ja rõhutada kunsti erilisust, mis oli pallasliku maalikooli üks printsiipe.
Maalilisel tasandil kasutab Mikko soojasid toone ja otsib nendevahelist harmooniat, mis jäi talle kuni 1960ndate iseloomulikuks. Kontrastide, teravate üleminekute ja pindadeks jaotamise asemel näeme pehmeid sulandumisi ja kontuuridele eelistatakse piiride hajumist, kuigi siin-seal on Mikko rõhutanud konkreetsust (nt kitarri piirjoontes).
Huvitav on näha Mikko valguskäsitlust, kus suurest paremal pool avanevast aknast, mida vaatajale näidatakse vaid tükati, tulvab sisse valgust. Nii tekivad ruumi heledasti valgustatud pindade kõrval ka varjulisemad nurgatagused.