Natüürmort kaktusega

1940ndate alguses maalib Johannes Võerahansu usinalt, jätkates nii oma maastikuvaateid (ta reisib Lõuna-Eestis, eriti Otepää kandis, aga teeb ka Saaremaa ainetel teoseid) kui ka luues uusi portreesid. 1942. ja 1943. aastast on teada veel vaid viis natüürmorti, kuigi üldiselt maalis Võerahansu sageli lilli ning sättis lõuendile ka muid kompositsioone.

„Natüürmort kaktusega“ on Võerahansu kohta harjumatult värviküllane. Üldiselt teame tema 1930ndate loomingut tänu meisterlikule napi koloriidi nüansseerimisele: maalid on sageli selge üldtonaalsusega ning selle sees on Võerahansu leidnud pidevalt uusi detaile. „Natüürmort kaktusega“ kasutab see-eest julgelt ning efektselt erinevas toonis pindu ja kohati peaaegu segamata värve. Samuti on Võerahansu uuendanud žanrile lähenemist: tavapärase lauale asetatud kompositsiooni asemel mõistab ta natüürmordi all kummalist kombinatsiooni tooli ette asetatud hiiglasliku toataimega, mille juures olev punane kannuke kukub peaaegu üle maaliääre. Maali südamesse on aga Võerahansu toonud kassi, meenutades nõnda Olav Marani printsiipi lisada natüürmordile alati ka mõni orgaanilisest maailmast pärit objekt. Võerahansul ei kanna aga kass sümboolseid tähendusi, vaid mõjub ennekõike peaaegu abstraktse valge värvilaiguna, mis aitab veelgi rõhutada ümbritseva värvikirevust.