Külaeided vestlemas

Johannes Võerahansu Külaeided vestlemas 1941 õli, lõuend 109,8 × 99,7 cm

Saaremaa, Eesti suurima saare kujutamise traditsioon on Eesti kunstis pikaajaline ning seotud mh ka romantilis-rahvuslike ideaalidega. Saaremaa esimesi kujutajaid oli Eugen Gustav Dücker ning 20. sajandil jätkasid Saaremaal töötamist Konrad Mägi, Nikolai Triik, Eerik Haamer, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Evald Okas, Peeter Mudist jpt. Võib öelda, et Saaremaa on kõige enam maalitud paik Eestis. Selle põhjuseks võib lugeda lisaks romantilistele ja pitoresksetele vaadetele (räägitud on ka nt valguse erilisest murdumisest vetikatel kaldalähedastes piirkondades) ka rahvuslikke meeleolusid: Saaremaa maastiku kujutamise kaudu loodi ja kinnistati eestlaslikku mentaliteeti, sidudes selle karmi, kuid visa loodusega Saaremaa rasketes oludes.

Anekdootliku süžeega maal ühendab kummalisel kombel rustikaalse armetuse ja värvide bakhanaali, ennekõike on see maal aga lihtsusest. Erinevalt looduse kujutamisest tähendab inimese maalimine alati lihtsustamist − loodusele on võimalik lisada vorme ja värve, kallata ta üle valgusega või temast ilma jätta, dramatiseerida ning teatraliseerida, kuid inimese puhul ning eriti säärase maali puhul on ainuke võimalus taandada. Niikuinii jääb maalil alati kuulmata inimeste kõne, nad on oma peamisest väljendusvahendist − keelest − ilma jäetud ning peavad seetõttu end maali pinnal teistmoodi kehtestama. Kuid ka siin ei ole maalikunstnikust erilist abi, sest inimeste näoilmete, pooside, žestide edasiandmiseks on tal vaid piiratud arv vahendeid. Võerahansugi on maalinud inimeste näod „üleüldse“, need on tardunud ja väheste detailidega, kusagil värvilaigu ja näo vahepeal, andmata meile kokkuvõttes mitte mingeid vihjeid, kes nad on, millest nad räägivad või miks nad maali keskele kogunenud on. Naerma võib meid ajada nende summ, midagi hakkab meie fantaasia meile ette ütlema, see tundub naljakas, kuidas paljasjalgsed naisterahvad keset tööaega (sellele viitavad nii ämber ühe naise peos kui ka töötav talumees taamal) on kokku rutanud, et midagi seletada. „See ei saa olla eriti oluline,“ langetame me otsuse, kuna me ei näe maalil draamat, inimeste ilmed (nii palju, kui neid näha on) on neutraalsed. Ja kuna see pole oluline, siis on nende tähelepanu, fokusseeritus, kokkuruttamine natuke anekdootlik. Kuid siia taandatud inimeste kõrvale, ümber ja sisse on Võerahansu maalinud sadu värvitoone. Ta ei taanda, vaid liialdab. Ta ei tõmba tagasi, vaid annab juurde. Hallid kivid on korraga paljude erinevate toonide kandjad, nende vahele on lipsanud sinised, mustjad ja rohekad pintslitõmbed. Äratuntavaid motiive on õigupoolest napilt, ikka ja jälle muutub Võerahansu abstraktseks, värvid saavad iseseisvaks ning ei kujuta enam midagi peale iseenda. Ämbriga naisterahva valge särgi värvumine loojuva või tõusva päikese valguses roosakaks ei ole mitte kuidagi seotud muutusega särgis, vaid muutusega värvis. Säärane kombinatsioon inimese taandamisest ning värvidega liialdamisest on võib-olla üks maalikunsti tuumsemaid tunnuseid: sul on võimatu kopeerida reaalsust, järelikult ei ole mõtet isegi üritada, vaid tuleb luua üks uus reaalsus. Ei ole tähtis, et külaeided vestlevad või millest neil jutt jookseb, selles olukorras ei ole mitte midagi erakordset ega ainulaadset. Oluline on abstraktne ja reaalsusest autonoomne nägemus värvidest, sest värvid on nagu sõnad kirjanduse jaoks: neist laotakse kokku üks uus maailm.