Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Villem Ormisson on kujutanud oma nooremat venda Karli − rahutu ja otsiva vaimuga meest, kes juba 17-aastasena läks vabatahtlikuna Vabadussõtta. Hiljem proovis ta õppida erinevatel erialadel mitmete riikide erinevates ülikoolides, mis osutus lõpuks sedavõrd kulukaks, et Ormissonide jõukas perekond pankrotistus (sh pidid nad loobuma oma Viljandi luksushotellist). Vendade läbisaamine oli seetõttu jahe, ent käesolev portree on sündinud ilmselt enne dramaatiliste sündmuste algust.
Maali kirjanduslikus motiivistikus on Ormisson ära toonud mitu viidet noorema venna eripäradele − raamatukuhi laua peal viitab tema intellektuaalsetele võimetele, peen ülikond ja lõtv poos teatud dändilikkusele ja laiale joonele. Kummaline on vasakut pintsakuvarrukat lõpetav kollane kolmnurk, mis asendab sõrmi − selle tähendust pole siiani selgitatud. Maalilisest aspektist torkab kohe silma foonile asetatud kirju ornamentikaga vaip. See on 20. sajandi esimeses pooles Eesti maalikunstis üpris sagedasti kasutatud võte, kuidas portreedesse luua võimalus värvikireva keskkonna ehitamiseks. Sarnaseid arabeskseid tekstiile kasutas oma portreedes sageli näiteks Ormissoni eeskuju Konrad Mägi. Samuti torkab silma laua peale tõstetud valge kipskuju − element, mida Ormisson kasutas ka mitmetel teistel maalidel, sh tööl „Natüürmort lilledega aknal“. Ühelt poolt lisab see dünaamilist pinget, lisaks venna lõõgastunud poosile on nüüd maali pinnal teinegi figuur, mille asend viitab kontrollitusele, sätitusele ja isegi teatud poeetilisusele. Kipskuju hele toon aitab rõhutada kunstniku otsust asetada pildi parempoolne nurk valguslaiku: ilmselt aknast paistev valgus on muutnud selle osa maali pinnast tunduvalt heledamaks, lüües mh särama ka lauale kipskuju alla asetatud värvilise liniku.