Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Ormisson maalis ohtralt natüürmorte, valides motiiviks reeglina mitte nn surnud esemeid, vaid lopsakaid vaasi asetatud lillekimpe. Kui tema varasemates natüürmortides on buketid äärmiselt värvikirevad, siis käesolevas töös on Ormisson teadaolevalt esimest korda palju lakoonilisem. Ilmselt krüsanteeme kujutavas maalis on lillede üldkoloriit jäetud ainult valgeks, mis harmoneerub omakorda ümbritseva heleda ruumiga, samuti kummalise kipskujuga otse lillekimbu kõrval ning akna tagant avaneva valgusküllusega. Värvidega priiskamise asemel on Ormisson palju napim, olles valinud kogu maalipinnale ühtsema, terviklikuma ning tagasihoidlikuma koloriidi, mida kõik maali osad peavad toetama. Oluline on Ormissoni jaoks olnud heleda ning tumeda vastandamine, kõrvutamine ja harmoneerimine. Kui pildi südames on Ormisson asetanud fookuse valgete lilleõite, aknast paistva heleda majakatuse ning valge kipskuju koosmõjule, mis on omakorda üle kallatud aknast tulvava valgusega, siis pildi servades raamivad kogu seda kirkust vasakus servas kõrguvad tumerohelised toataimed, lillakas aknapõsk paremal või lillede tumedad varred ja potid. Viimased moodustavad pildi südames oleva heledusega kontrastis oleva tumeda raami.
Muutunud on Ormissoni pintslikiri, mis täppiva laadi asemel on palju laiem ning üldistavam. Detailidele või motiivi laadimisele dramaturgilise pingega ei pööra Ormisson ka seekord tähelepanu, tema peamises fookuses tundub olevat heleduse ning tumeduse abil kogu maalipinna komponeerimine. Seeläbi muutubki ka koloriit lakoonilisemaks, kuna eesmärgiks ei ole demonstreerida värvirikkust, vaid luua ühtlane kontseptuaalne tervik.