Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Sarnaselt nii mõnegi teise Konrad Mägi maaliga näib, nagu oleks seegi jaotatud mõtteliselt kaheks. Ülemine horisontaalne pool on täis pinget. Mägile iseloomulikud väänlevad pilved ning nende all leegitsevad punased põllud on dramaatilised jutustused ärevusest, ootusest või ängistusest. Soovi korral võime maali ülemisse poolde lugeda sisse nii Esimese maailmasõja kauge kaja kui ka Mägi sügavalt isikliku depressiooni, kui ta pärast aastaid Lääne-Euroopas elamist naasis Eestisse ega leidnud päriselt neid pidepunkte, mida lootis leida. Pilved on omapäraselt hakitud, iga pilveriba on teisest eraldi ja taustal paistev päike on need roosakaks värvinud , mis süvendab veelgi muljet, et Mägi maailmapilt ei ole maalimise hetkel terviklik, vaid täis katkestusi ning traumasid. Maali alumine pool on seevastu rahulik idüll, kus domineerivad sügavrohelised ja sinised toonid. Müstilisust lisab aga veesilm, millel peegeldub taevas toimuv dramaturgia. Mägi kasutas seda võtet mitmel korral, topeldades taevas toimuvaid pingeid maapinnal asuvas peegelduses. Tõsi, peegelpilt on abstraktne ja veepinna tasasus viitab emotsionaalsele taltumisele: see, mis taevas oli valulik, on peegelduses mõtlik. Ometi tasub mõelda säärase topeldatuse poeesiale pikemalt: kas Mägi soovis seeläbi laiendada maali pinnal pingeid või hoopis neid taltsutada, näidata nende lahenemist? Kas see pidi andma maaliruumile juurde sügavust ja illusoorsust või polnud tegemist kompositsiooniliste põhjustega, vaid koloriidist tõukuvatega, kuna veepinnale laskuv peegeldus lubab uusi värvitoone ja üleminekuid? Kas millegi dubleerimine maali pinnal kõneleb sümbolistlikust „peeglist“ koos kõigi salapäraste viidetega või oli see vastupidi, realistlik hetk looduses ning Mägi maalis selle lihtsalt üles?