Lõuna-Eesti maastik

Konrad Mägi Lõuna-Eesti maastik 1916-1917 õli, lõuend 51,5 × 65 cm

1916. ja 1917. aasta suved veetis Konrad Mägi oma hea sõbra Martin Taevere juures Võrumaal Kasaritsas. Taevere oli riigikohtunik, kuid ka maalikunstnik. Eriti just 1916. aasta suvi oli Mägi jaoks väga innustav.

Martin Taevere on meenutanud: „Kui ma vahel avaldasin kahtlust tema haig. olekusse, siis ta pahanes. Kuis võis ta haige olla, kui rännakuil ja motiivide jahil oli raske temaga samu pidada. Kasvult oli ta lühike. Keha võrdlemisi pikk. Jalad lühikesed, kuid käies võttis ta haruldaselt pikad sammud, nii et võiks ütelda, et Mägil käies istekoht puudutas maad! Matka hoos unustas ta ka oma hädisuse. Matkal värvikast rippus üle õla rihma otsas seljas. Paelus teda maastikus motiiv või värvide harmoonia – kohe peatus, istus maha ja kiire vehkimine hakkas peale. Söega joonis, mis harilikult oli võimalikult lihtne. Värvide ladumine küll ühe küll teise pintsliga sündis ime kiirelt. Küll saivad puud, taevas, maa ja vesi värvilise löögi näkku. Iga värvi plarakas näis aga istuvat ikka omal kohal ja rõõmsas ühenduses naabriga. Nii kattis ta terve joonise hoogsate löökidega. Siis pintslid hakkasid liikuma aeglasemalt – ta jõudis üksikasjade juurde. Pealtvaatamine teda ei seganud. Ta nagu ei pannud sind tähele.“

Kui Konrad Mägi on jäänud kunstiajalukku ennekõike suurepärase koloriidimeistrina, siis käesolev maal seab fookuse hoopis erinevatele kompositsiooniprintsiipidele. Esmalt on põnev juba valitud perspektiiv, kuna Mägi on vahetanud Saaremaal kasutatud väga intiimse ja loodusele lähedal seisva vaatenurga palju panoraamsema vastu. Ta seisab nüüd ühel künkakesel ning ei jälgi enam looduse kokkupressitust mõnda detaili, vaid libistab pilgu üle terviku. Seetõttu pole ka tema värv enam sedavõrd hullumeelselt intensiivne, kuna üksiku kivi või taime asemel katsub ta maailma haarata veel tuhandeid objekte ning kümneid kilomeetreid. Maali parema ja vasaku serva moodustavad mäekünkad ning nende vahelt avaneb vaade orule, mis lõpeb metsapuhmaga. Siin-seal on märgata peaaegu et geomeetrilisi vorme, näiteks metsatukas või ka põllusiiludes, aga ka majade katustes on aimata ristkülikuid ja rombe. Seevastu järved ja pilved on hoopis laialivalguvamate piirjoontega ning loovad maali pinnale teistsuguse rütmi. Rohkem kui varem on Mägi pööranud tähelepanu sellele, et maali pind oleks täies ulatuses harmooniliselt komponeeritud − varem võis ta tahtlikult seda printsiipi rikkuda, ehitada erinevaid maali osasid üles erinevalt, kuid siin on kompositsioon tunduvalt ratsionaalsem. Kasepuude rütm voolab pildi vasakust servast paremani, taamal oleva metsatuka rütmi kordab seal kõrval olevate valgete pilvetupsude rütm, rohelised ja sinised toonid jaotuvad ühtlaselt üle kogu maaliruumi, kordudes nii puudes, taevas kui ka veesilmades . Hoolimata Mägi süvenevast süngusest ja lahtilaskmismeeleoludest on see maal tänu rangele kompositsioonile kunstniku kontrolli all, see on tema maailm, kus kehtivad tema reeglid.