Kaluriküla

Võimalik, et selle maali tegemist on Richard Uutmaa alustanud taevast. Seal on ta tundnud end tõeliselt vabana, pintsel on liikunud hoogsalt ja erinevate rakursside all, värvid segunevad ja kattuvad. Uutmaa on jätnud taevale umbes poole maali pindalast, ent ka maapinna kujutamisel on ta proovinud sarnast vabadust jätkata. Näeme rohekaid, pruune, musti ja oranžikaid viirge, mille lihvimisega pole vaeva nähtud, usaldatud on esimest või teist pintslitõmmet ning temast jäetud hoogsat jälge. Uutmaa, kelle maalid torkavad sageli silma range kompositsiooniga, kus kõik elemendid on tasakaalus, tühikuid ei esine ning maaliruumi iga detail on toodud sinna selge kompositsioonilise põhjendusega, tunneb aga ennast ka keskkondades, kus ta ei pea tegelema detailidega − taevas ja maapinnal − üllatavalt vabalt. Kaluriküla hooneid ning inimesi maalima hakates on Uutmaa nad asetanud esmalt just nimelt õigetesse kohtadesse. See on kahtlemata fantaasiapilt, teatav idealistlik ettekujutus, milline võiks välja näha päev kalurikülas, täidetud usina tööga, mis seob erinevaid põlvkondi. Seetõttu on Uutmaa käitunud veidi nagu etnograaf, kes tahab kõik antud hõimule iseloomuliku jäädvustada ühte pilti ja kes seepärast laotab tegevused ühtlaselt maali pinnale laiali: vasakus servas paadi tõmbamine (või lükkamine), keskplaanile võrkude puhastamine (?), paremal inimesed hobustega, keskel taamal juba palju abstraktsem ning arusaamatum tegevus, kuid sehkendamine on näha, töö käib ka selles maali osas. 1940ndate vaimus on Uutmaa pidanud loomulikult maalima süžeed, mis oli ametlikult heaks kiidetud, kuid oma fantaasiakülluses liigub see realismist päris kaugele − seda enam, et Uutmaa fantaasia ei ole suunatud mitte tulevikku, vaid minevikku. Ta ei maali utoopiat, seda asjade korraldust, mis võiks kunagi saabuda, vaid ta maalib kaotatud paradiisi. See siin on suure tõenäosusega tema koduküla, kunagi olnud, kuid maali loomise hetkeks juba mõranemise märke näitav maailm. Maal ongi Richard Uutmaa katse peatada mõranemine ning soov säilitada vähemalt selle maali pinnal kunagine kunstniku jaoks ideaalne asjade seis.