Jõemaastik paadisadamaga

Ado Vabbe Jõemaastik paadisadamaga 1934 õli, papp 45 × 55,3 cm
Maastik ei olnud varases Vabbe loomingus eriti olulisel kohal, kuigi oma kirjades Pariisist väljendab ta igatsust looduse järele. Selle maalimiseni jõuab ta programmilisemalt ikkagi alles 1930ndatel, mil ta avalikust kunstielust tagasi tõmbub ning teatud askeesiga alustab, soovimata enam osaleda aktiivselt ühiskondlikus elus ja kunstimaailmas. Tema pöördumine sel hetkel loodusmaali poole on seetõttu ootuspärane, kuid veidi üllatav on siiski käsitluslaad. Märkame ohtrat värvikasutust, seda on kantud papile kihiliselt ning paksult, Vabbe on nii puude kui veepinna käsitluses proovinud leida koloriidinüansse, mille järele ta järsku januneb. See on veidi üllatav, kuna varem oli reaalsus miski, mida Vabbe oma teostel ümber organiseeris ning selle juures ei olnud värv pigem katvas, dekoratiivses või kontseptuaalses funktsioonis. Nüüd järsku omab värv tähtsust iseendana, Vabbe maalib küll realistlikku jutustust, kuid peategelasteks ei ole siin paat, majake ja loodus, vaid värv.