Alvine Käppa portree

1919. aasta oli Alvi(i)ne Rosalie Käppa jaoks mitmes mõttes oluline. Suvel oli ta saanud 40-aastaseks ning võimalik, et just selle sündmuse tähistamiseks poseeris ta Konrad Mägile käesoleva portree jaoks.

Alvine Käppa võis Mägini jõuda mitmel moel. Näiteks on teada, et Konrad Mägi lapsepõlvepaikades Hellenurmes ja Udernas elas teiste seas ka perekond Käppa – üks neist oli isegi Uderna kooli õpetaja. Ent Käppade suguvõsasse kuulus hoopis Alvine Rosalie abikaasa Gustav ja temagi ei olnud pärit Udernast, vaid hoopis Valgast. Ka Gustavi jaoks oli 1919. aasta olnud oluline, sest pärast sõja-aastate vaikust oli ta kevadsuvel taas tööle saanud oma spordiriistade vabriku. Tasapisi hakati jälle tootma maske vehklejatele ning suuski suusatajatele ja treipinkide taga, kus alles mõni aeg tagasi oli toodetud sõjavankreid ning välivoodeid rindele, seisid taas kümned töölised. Gustav oli asutanud spordiriistade vabriku, sest oli ka ise väga sportlik ning kuulus isegi spordiseltsi Taara juhatusse – samasse seltsi oli kunagi nooruses astunud ka Konrad Mägi, kuid on keeruline oletada, et välismaalt põdura tervisega naasnud Mägi oleks jätkuvalt osalenud aktiivselt spordiseltsi tegevuses. Lisaks oli Gustav Käppa innukas osaleja nii poliitikas kui ka kultuurielus, ta oli selsamal 1919. aastal valitud Tartu linnavolinikuks ning ta kuulus ka “Vanemuise” seltsi. Võimalik, et sedavõrd tragil, aga ka ilmselt jõukal inimesel tekkisid suhteliselt väikeses Tartu linnas Konrad Mägiga isiklikud kontaktid ja ta tellis Mägilt abikaasa portree.

Ent võimalik on veel üks selgitus. Nimelt oli Alvine Käppa oma ema kaudu seotud Kangropoolide (Kangro-Poolide) suguvõsaga, kuhu kuulusid aga mitmed kunstiga seotud inimesed. Tema onupoegadeks olid näiteks Voldemar ja Rasmus Kangro-Pool. Maalikunstnik ning graafik Voldemar oli 1910ndate Tartu kunstielus väga aktiivne ning puutus kahtlemata tihedalt kokku Konrad Mägiga. Näiteks olid nii Voldemar Kangro-Pool kui Mägi nende kümne inimese seas, kes 1918. aastal allkirjastasid kunstiseltsi Pallas põhikirja, millest kasvas 1919. aasta oktoobriks välja samanimeline kunstikool. Tema vend Rasmus Kangro-Pool töötas tol ajal ajakirjanikuna „Postimehes“, keskendudes peamiselt just kunstipoliitikale.

Seega on mitu viisi, kuidas Alvine Käppa ja Konrad Mägi võisid antud maali jaoks kohtuda. On teada, et teos kuulus hiljem Rasmus Kangro-Pooli perele, ent kuna Alvine Käppa elu kohta on teada äärmiselt vähe, on keeruline oletada, miks maal jõudis just modelli onupojale.

Sarnaselt teistele naisportreedele muudab Mägi ka Alvine Käppa madonnalikuks fantaasiaks, kuigi ühena vähestest portreedest on siin ka näha naisterahva emantsipeerumisega seotud detaili – lühikest juukselõikust. Mägi eriline rõhk on maalimisel taas näol, eriti suurtel silmadel ja hõõguvatel põskedel. Ülejäänud maali pinna on Mägi kuhjanud üle erinevate riideesemetega, mis annavad talle võimaluse tegeleda nii värviproblemaatikaga kui ka vormide küsimustega. Nimelt valmis Mägil 1919. aastal suur kompositsioon „Piéta“ (kadunud), mille eelkavandites on ta mitmel korral keskendunud erinevatele riidevoltide kujutamise viisile. Samuti on „Piétas“ olulisel kohal leinavate naisterahvaste kujutamine, ent kuna seal on nad maalitud profiilis, on raske oletada, et Alvine Käppa portree võis kuuluda „Piétad“ ettevalmistavasse tsüklisse. Antud portree on ühtlasi teadaolevalt üks väheseid, kus Mägi kasutab fooni katmiseks tema maastikest tuttavat rohelist värvi. Alvine Käppa kaelas rippuv ehe on küll tagasihoidlik, kuid siiski jõukuse aksessuaar, mille põhjal võib teha järeldusi nii modelli kuulumisest rikkamasse sotsiaalsesse kihti kui ka Konrad Mägi vastuolulisest suhtumisest kihistumisse. Nooruses aktiivse vasakpoolsena tuntud kunstnik korraldas kodanluse šokeerimiseks mõeldud aktsioone ka hilisemas elus, kuid samal ajal portreteeris korduvalt kõrgkodanluse esindajaid.