Aino Suitsu portree

Aino Suits oli kirjaniku Gustav Suitsu soomlannast abikaasa. Triik oli Gustav Suitsu lähedane isiklik sõber ning loominguline partner: nad olid koostööd teinud rühmituse Noor-Eesti juures ning Triik oli illustreerinud Suitsu luulekogusid.

Aino ja Gustav Suits abiellusid 1911. aastal. Kolm aastat hiljem, 1914. aasta alguses sündis neil esiklaps, kusjuures sünnitusjärgselt oleks Aino Suits tekkinud trombi tõttu peaaegu surnud. 1914. aasta suveks, mil on valminud käesolev maal, oli ta aga tunduvalt kosunud ning elas Suitsude kodus Soomes Kilos. Kuigi abikaasa viibis juulis välismaal, võttis ta ootamatult külla saabunud Triigid vastu ning võõrustas neid päris pikka aega. Muu hulgas kirjutab Aino Suits oma kirjades Gustavile:

Oleme jutelnud ka minu portree maalimisest. Ta on sellega väga täpne, et minu isiksusest õieti aru saada. Võrdles mind isegi Mona Lisaga, et oleksin nagu „oberörd“, võtan osa ümbruses juhtuvast, ilma et midagi mind tasakaalust välja viiks – tema arvamine. Seletasin, et meelsasti tahaksin ollagi see isiksus, nagu ta arvab, aga ei ole. Ta ütleb, et ta näeb mu nägu vahel nagu „hea targa lapse“ oma. See on huvitav. Ta hakkab maalima. Näis, kuidas sulle meeldib. /15.07.1914/

Armas Gustav! Triigid siin. Minu portree maalimine jätkub seansside kaupa. Ta võib näiteks öelda: Siin peab veel tulema „pailapsest“, s.t. minust. Tal on respekt minu vastu, tahab minust aru saada, et õiget portreed maalida. Ta on väga sümpaatne inimene ja kuidagi väga tuttav. /20.07.1914/

Armas Gustave! ... Minule kõige rahulikumateks hetkedeks mu seansid Triigi portree maalimisel: on huvitav temaga jutelda. Minu ilmesse on ta saanud minu mõtted, saadetud armastusega sinule mõeldes (et seda tead), mõtlesin meie kahe tulevikule. Triik maalis ja maalis, kulmud kortsus ja pilt muutus enam ja enam selliseks nii nagu isegi tunnen ennast. Tundsin end nagu teise inimesena seansi ajal, nagu teises maailmas olevat. Päris imelik oli, kui pildi maalimine sel päeval lõppes. /27.07.1914/

Kui Gustav Suits peatselt koju saabus ja maali nägi, kirjutas ta järgmise luuletuse algusridadeks: „Sügissuvine veel silmiskelu: / kunstnik! naine! rahu! elu! / Lõuend pildijalale laotatud, / poolelijäänud naisportree.“ (vaata tervet luuletust teksti lõpust).

Kõik kirjeldavad seega nii maalimisprotsessi kui ka tulemust rahulikuna, elujaatavana. Portree loomisel on Triik valinud tagasihoidlikud toonid, hoopis erinevad tema „Soome maastiku“ värvidest. Foonile on Triik maalinud kummastava ebarealistliku motiivi, midagi kuusepuu ja abstraktse juugendliku joonega tapeedi vahepealset. See loob mõistatusliku ja veidi fantastilise keskkonna, kuid maali peategelaseks on siiski Aino Suits, kelle puhul Triik on välja valgustanud nii näo kui ka käed. Aino Suitsu ilme on rahulik ja julge, ta on pööranud pilgu otse vaataja poole. Tema enesekindlust, aga ka sümboolset puhtust ja siirust rõhutab omakorda suur valge õhuline sall kaela ümber. Rahustava akordi annavad ka sülle asetatud käed, milles näib puuduvat muu tahe kui kinnitada ja leppida olemasolevaga.

Portree saatus oli dramaatiline. Eestisse kolides võeti see kaasa, kuid Tartu pommitamisel põles Suitsude kodu 1941. aastal maha. Väheste päästetud asjade seas oli ka käesolev maal, millelt restauraatorid on avastanud ka väikesed tahmajäljed. Mõne aasta pärast Eestist lahkudes võeti maal kaasa ning see rippus Rootsis Suitsude kodus. Eestisse jõudis teos tagasi 2013. aastal.

ELU MUULASED 

Sügissuvine veel silmiskelu: 
kunstnik! naine! rahu elu!

Lõuend pildijalale laotatud,
poolelijäänud naisportree. 
Augustipäikses siin õhtupooliti visatud 
juustele ladvustkurnitsev valguse vihk,
päike võik-hõretuseks, varjud lilla-laikeks jaotatud, 
läigatustel veel rohekail lisatud
silme unistuskuristik, huulte punane ihk. 

Halva ilma eest tuppa paotatud 
sõprus nüüd sügisene see. 
Paletihoidjal silm teine praotatud,
pilvises hahetuses sihib ja lihib,
uuesti istuja varjundeid valguvaid ees tal pihib, 
kumade, varjude tee. 
Sõber baretti ei kanna, ei maali ihualabastrit, 
küll joones ja värvis võideldes kummuvat,
sõnatult tummuvat …

Raudteerong kirgudes maapagu käristab, 
nii ka elu meeletus üksindust täristab. 
Kannusuu orvikuid hiliseid ajab ja astrit. 

Mida vaiksemalt udutades sajab, 
seda kumedam ragin kajab.
Mida ebaustavamaks moondub pilt,
tõelisuse taha seda ustavamalt hüüab 
sügissuvine lõuendilt. 

Käärivat nägemust maalija püüab,
rõhutab rauges asendis rõhulist, 
saavutada tahab suvist ja õhulist …

Hahkunud akende ruudutatud,
nähtavas taotleme nägematut ühendust. 
Püüdmatult põgusa puudutatud,
luuletaja, kahvahõbetoonis otsi pühendust!
Sulega kinni pea karsket ovaali
nagu see end näitab lehele, tähele,
keeltemängus puhtasilmalist maali,
lapsukese kandjat, kui kased läinud mähele!

Valjumalt kaebavad sügise viiulid,
vihmahoos hämardub maastiku siil. 
Kutsuvad elu muulasi raamaturiiulid,
küdeva kolde kodune miil. 
Kolmele õhtuks ainult laud on kaetud. 
Imelikud inimesed: ei vihka teist, 
vahenditu vaega hää tahe siin vaetud,
kaastundes imestlus ei kaugel neist. 
Sõpruse ümber veab meloodilist rihma
hõbeärksa hääle naiselik närv, 
lõhnab sügissuvise värske värv. 

Aknal tibab pimedas rabisedes vihma. 

Luulekogust „Kõik on kokku unenägu. Luuletused 1913–1921“