Maal, mis mõne lihtsa pintslitõmbega muutus nii ohtlikuks, et seda peideti aastakümneid. Käes on 1941. aasta. Eesti on juba sakslaste poolt okupeeritud, kui Richard Uutmaa toob Tallinna Kunstihoone näitusele kolm suurt maali. Neist üks (mis kujutas lambapesijaid) on siiamaani kadunud, teine on käesolev maal ja kolmas Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis olev „Rukkilõikajad“. Kõik ilmselt ühes formaadis, kõik kujutamas traditsioonilisi töid − kalavõrkude parandamist, viljalõikust ja lammaste pesemist. Need maalid olid ühtaegu soov jäädvustada maalipinnal idülliline hetk, kus müütiline „endine Eesti“ võiks kesta − erinevalt päriselust − igavesti. Teiselt poolt tegi Uutmaa ka poliitilise manifesti, sest kahel teadaoleval maalil on mõlemale maalitud sini-must-valge kombinatsioon. „Võrguparandajates“ asub see otse pildi südames, kui sinise särgi ja musta seelikuga naine puhastab valgeid võrke. Poliitilist mõõdet lisab ka taevas, kuhu on niivõrd kiiresti ja ootamatult kerkinud äikesepilved, et inimesed ei ole taibanud veel ohu kohalolugi, rääkimata enese päästmisest. See on metafoor, kujund poliitilisest situatsioonist Eestis, mille õudustele vastandab Uutmaa nii idülli kui ka intiimsuse. Näeme hoolikalt läbi komponeeritud ja tasakaalus kompositsiooniga maalipinda, kus siin-seal on näha hoolimata kivisest rannast isegi värvilisi lilleõisi. Valged kalavõrgud loovad pildi südamesse rütme ja toone ning sama teevad nende taga avanevad majakatused. Meid peaks rõõmustama ka pildi süžee: maali esipinnale on toodud väikesed lapsed, inimesed on kõik rahulikud ja häirimatud ning teevad koostööd. Lisandub veel intiimsus: Uutmaa on maalinud oma koduküla inimesi, võimalik, et isegi sugulasi, ning maalilt leiab ka tema enda (valges särgis mees võrkude juures). Kõik siin maalil osutab vastupanu ümbritsevale, proovides korraga lükata väikese torke süsteemi käsivarde ja ehitada samal ajal ühte teist, ideaalsemat ning kaunimat maailma.
