Nikolai Triik veetis 1907. ja 1908. aasta suved Norras. Norra tõmbas toona magnetina kultuuri- ja loodushuvilisi üle kogu Euroopa. Seoses Edvard Munchi, aga ka Henrik Ibseni ning Edvard Griegi populaarsusega oli tärganud tugev tõmme Norra poole. Seda toetas ka teatud moderniseerumisväsimus, mis pani inimesi metropolide asemel otsima vahetut looduskogemust. Norra kuvand kõneles ürgsest, metsikust ning inimtühjast loodusest, mistõttu muutus siiareisimine vahepeal niivõrd populaarseks, et käima pandi isegi hulgaliselt uusi laevaliine.
Triigi Norra-elust teame vähe, pole säilinud täpseid kirjeldusi, rääkimata päevikumärkmetest või muust teabest, mis aitaks otsustada kasvõi Triigi maalimispaikade üle. Käesolev vaade on ilmselt valminud mõnes Oslo-lähedases väikelinnas. Kunstnik on siin küll tunduvalt koloriidirikkam kui Ahvenamaal, ent endiselt omapäraselt lakooniline ja napp. Silma torkab maali kompositsioon, kus kunstnik on maaliruumi jaotanud kaheks: vasemas servas kahe kolmandiku ulatuses näeme maju, õigemini küll ennekõike rütmi, mille moodustavad nende katused, samas kui esiplaanile on asetatud valge majasein, mis lisab kogu maalile õhulisust. Paremal pool asuv kolmandik on aga maalitud palju üldistavamalt: majade kujutamise puhul hädavajalik konkreetsus on siin kadunud, selle asemel näeme hajuvaid piirjooni ning sulanduvaid vorme. See algab järvesilmast ja jätkub järve taga asuvate põllusiiludega, mis on pigem üksteisesse sulanduvad värvilaigud kui midagi muud. Pildi ühendab tervikuks foonil kulgev taevajoon, mis seob omavahel nii konkreetsete kontuuridega linnaruumi kui ka valguvate ning sulanduvate piirjoontega maastikutsoonid.