Vaade Caprilt

Caprile jõudis Ants Laikmaa sunnitult: poliitilise pagulasena oli ta juba aastaid pidanud reisima mööda Lääne-Euroopat ning ka Caprile läheb ta ilma eriliste isiklike ihadeta, lihtsalt üks kõrvalepõige vaesusest räsitud reisil Itaalias. Ent Capri vaimustab Laikmaad esimesest hetkest ning esialgu poolteiseks päevaks kavandatud lühimatk kasvab lõpuks rohkem kui aastaseks viibimiseks saarel. Capri saar võlus paljusid Eesti kunstnikke, hiljem on seal töötanud ka Konrad Mägi, Ado Vabbe, Karin Luts. Ilmselt võlus Laikmaad suuresti saare teisesus, tema võõrapärasus. Ka teised Capril töötanud Eesti autorid märkasid sealset teistsugust valgust, imetlesid saare eksootilisi vorme, eriti tema kaljusid, olid lummatud salapärasest sügavsinisest merest.

Laikmaagi maalib siin teose, mida ta poleks saanud luua Eestis. Esmalt märkame muidugi pildi üldist sinisust, samas kui Eestis valminud kunstile on sageli iseloomulik pigem roheline toon. Sinine valitseb nii taevast, maad kui ka vett, aga isegi peegeldusi merepinnal ning kaljude kumavaid kontuure kaugustest. See maal on võrdselt nii sinisest värvist kui ka Capri saarest. Kompositsiooniliselt on Laikmaa püüdnud rõhku panna maaliruumi avamisele, paremasse serva nihutatud kaljud meenutavad teatrilava eest tõmmatud eesriiet, jättes eeslava dramaatiliste sündmuste toimumispaigaks. Siin maalil on nendeks sündmusteks veepinnal toimuvad muutumised: valguse murdumine, säbrulised lained, peegeldused, värvide sulandumine. Üldist unenäolist, õrna ning tundlikku atmosfääri tasakaalustavad aga paremas servas olevad robustsed Bagni di Tiberio kaljud, mille puhul Laikmaa on rõhutanud nende nurgelisust ja materiaalsust, luues tasakaalu eeterlikule ja veidi ebamaisele maali üldatmosfäärile. „Jah, Capri, see kunstnikkudesaar, ta on kõik mu ilusad ettekujutused kõrgelt üle trumbanud!“ kirjutab Laikmaa. „Ma sõitsin siia esialgselt üheks päevaks ja vaimustasin ennast Caprist 3 päeva, aga kui ma nelja päeva ja nädalat siia poleks jäänud, oh kui vähe aimu mul tast kaasa oleks olnud võtta. Mis võivad siis veel kolm-neli kuud ja aastat siin tähendada! Ega loodust ju kuskil ilust tühjaks saa imeda, ta avab ikka uued salved, sügavused ja saladused, mida kauem sa ta juures viibid ja vaatad, ta sisse tungid.“