„Tuuletu maastik“ torkab silma ennekõike uuendusliku kompositsiooniga. Siiani oli Olev Subbi maalinud akte pea alati nõnda, ei me nägime ka modelli nägu või vähemalt pead − isegi kui tema hingeelu kunstnikule huvi ei pakkunud. Käesoleval maalil on kunstnik nihutanud modelli aga lähikaadrisse ning tema nägu jääb pea täienisti varjatuks. Lähemalenihutamise tulemusena on ka foonil vähemtähtsam roll kui varasematel Subbi maalidel: aimame küll sinakat maastikku, ent ühtegi äratuntavat või abstraktset motiivi ei suuda me tegelikult ära tunda.
Akti on maalinud Subbi sinakate toonidega, varasem kuldne koloriit on tõmbunud külmemaks. Võimalik, et sellest aimub ka teatud nukrust − kuigi akti esitletakse meile täies elujõus ning ta asetatakse rohkem maali fookusesse kui kunagi varem, teame, et Subbi maalis siin oma aastakümneid modelliks olnud naisterahvast postuumselt. Võimalik, et sel põhjusel pole tema nägu ka enam näha − see on kadunud nii pildi kui ka mälestuste serva taha.