Ants Laikmaa oli üks Eesti kunstielule alusepanijaid 20. sajandi alguses, kelle rolli nii autori, õppejõu kui kunstielu organiseerijana on raske üle hinnata. Ta oli õppinud Düsseldorfis, kuid sealses konservatiivses õppes pettununa naases peatselt kodumaale, tehes ka lühikesi reise Pariisi ja Münchenisse. Töö valmimisajal elab ta kodukandis ning kuigi ta on juba 35-aastane, hakkas tema kunstnikukarjäär alles nüüd hoogu sisse saama. Ta töötas palju ja hoogsalt, keskendudes nüüd üksnes portreežanrile. Muide, on väidetud, et Laikmaa sajandi alguses valminud portreedega tulebki eesti kunsti impressionism.
Laikmaa kunstilisi otsinguid kandis sageli igatsus rahvusliku kunsti järele, mistõttu tema tööd keskendusid sageli ka rahvusliku sõnumi edasiandmisele. Nii on ka käesolev töö märgiline: tegemist on Laikmaa kauge sugulasega, keskmisest harituma ja jõukama talupojaga, ning just selles sotsiaalses klassis nähti toona Eesti iseseisvuspüüdluste tugevaimat kandjat. Oma tolleaegsetes kirjutistes sarjabki Laikmaa tuliselt rahvast ahistavat mõisakorda, seal kõrval südamliku põhjalikkusega talupoegade hulgast meelde jäänud inimesi portreteerides. Kujutatavate seas olid ka kaasaegsed haritlased, külatüdrukud ja mustlased, kuid omaette seeria moodustavad talumeeste portreed.
Muide, töö on valminud foto järgi. On meenutatud, et „pildi valmistuse ajal 1870 ümber olivad Vigalas niisugused riided juba moest ära, aga Torgu-isa tahtis ennast just nendega ülesvõtta lasta.“