Teatriloožis

Johannes Greenberg Teatriloožis 1940-1944 õli, lõuend 104,7 × 101,5 cm

Johannes Greenberg maalis väga sageli teatrimotiive, kuid enamasti olid tema huvi fookuses Estonia teatri näitlejad, aga ka lavalised stseenid. Käesolev maal kujutab Estonia teatri loožis istuvat publikut − kuid teeb seda mitmes mõttes väga üllatavalt. Hoolimata sündmuse pidulikkusest (millele viitab ka maalil kujutatud inimeste väga peen rõivastus) on inimeste näod melanhoolsed ja kurvad. Seda võib selgitada nii Greenbergi modellide tavapärase endassetõmbumisega, kuid võib tõmmata ka paralleele äärmiselt tundliku meelelaadiga Greenbergi teiste samal ajal (ehk Teise maailmasõja aastatel) valminud maalidega. Teosed nagu „Kodutud“, „Trööstija“, „Leinajad“, „Kurbus“ jne kandsid endas jõuetust ja kurbust, mille puhul on mh viidatud, et inimesed neil ei seisa, vaid istuvad. Samas võib märgata ka üllatavaid signaale, mis kõnelevad Greenbergi sügavast humanistlikust hoiakust. Nimelt on modellideks kahtlemata ühiskonna sotsiaalsesse kõrgkihti kuuluvad inimesed – Estonia loož oli väljavalitutele, see oli eliidi defineerimise paik. 1930ndate karikatuurides kujutati nii mõnelgi korral loožis istuvaid inimesi kalkide, ükskõiksete ja matslikena, kelle ainsaks huviks oli enese eksponeerimine. Greenberg ei arva nii. Maalil kujutatud inimesed ei kanna näiteks mitte ühtegi ehet, mis tundub sündmuse glamuuri arvestades mitte kunstniku veana, vaid valikuna. Nende poosis ei peegeldu üleolekut, nende ilmes mõistmatust, nende riietuses ülbust. Lisaks võime olla üpris kindlad, et erinevalt paljudest näitlejaid või lauljaid kujutavatest stseenidest ei ole Greenberg seekord otse üles maalinud vaadet, mida ta oleks näinud, vaid ta on konstrueerinud maali pinnal ühe uue tegelikkuse.

Nii nagu inimestesse, suhtub Greenberg ka koloriiti pieteeditundega. Tugevate kontrastide ja efektsete koosluste asemel on ta eelistanud palju tagasihoidlikumaid toone. Eriti pildi ääred ning tagumised kaks modelli on maalitud summutatud värvidega. Pildi südamesse on kunstnik asetanud natuke eredamates toonides rõivastega naisterahvad, kuid ka siin ei saa me rääkida erilisest värvidramaatikast. Kõik põhineb siin maalil mitte reaalsusel ja tema jäljendamisel, vaid tundel, aimdusel, muljel. Ka teatriruum on eriti pildi tagaosas edasi antud vaid aimamisi ja visandlikult, selle asemel on kunstniku fookus värvide õrnal dialoogil.