Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
1938. aastal õppis 26-aastane Kõks neljandat aastat kunstikoolis Pallas. Pallas asus Tartus ning olles tolle aja olulisim kunstikool Eestis, kujutasid sealsed õpetajad ning õpilased sageli Tartu linna (traditsioon, mis hääbus pärast Teist maailmasõda, kui kunstielu keskuseks kujunes Tallinn).
Tegemist on ideaalmaastikuga, omalaadse hümniga, aga ka illusiooni või miraažiga. Tartuga tihedalt seotud kunstnik on soovinud maalida oma kodulinnale ülemlaulu ning sel eesmärgil konstrueerinud vaate, mida pole olemas, kuid mis koondab kõiki Tartu olulisemaid sümbolehitisi. See on romantiline vaade eelindustriaalsele Tartule, mille atmosfääri kannavad kunstniku jaoks ennekõike tema hooned ning erinevad arhitektuursed objektid. Säärane urbanistliku keskkonna hingestamine on võrreldav loodusmaalidega, kus mäed, järved ja metsad koormatakse samasuguse tähendusliku laetusega − nad pole enam pelgalt „nemad ise“, vaid sümboliseerivad veel midagi muud, mis asub nendest väljaspool. Sümboolsust rõhutab Kõks mitte ainult kompositsioonis, vaid ka koloriidis, ehitades maali üles püramiidjalt, tuues selle tippu paar kirikutorni ning rõhutades kogu vaate dramaatilisust, aga ka ülevust punaste tornide ja tumesinise taeva efektse vastandusega. Maalikunst on antud tööl Endel Kõksi jaoks vahend isikliku pühenduse loomiseks, aga ka vaatajate emotsioonidega manipuleerimiseks. Praegu on teos vaadeldav aga hoopis traumaatilisemas kontekstis, kuna enamik kujutatud hooneid on jäädavalt hävinud ning ülistuslaul linnale on muutunud leinaitkuks miraažile.
Töö asus aastakümneid Rootsis omaaegse Tartu ülikooli kunstiajaloo professori Sten Karlingi kollektsioonis.