Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
1919. aasta oli Laikmaa jaoks pöördeline − tema oli üks neist vanema põlvkonna autoreist, kelle tol aastal nooremad kriitikud ära põlgasid ning kes seepeale end kunstimaailmast suuresti ära lõikas. Koduse Taebla kujutamine võib olla seetõttu sümboolne naasmine paika, mis Laikmaad truult on oodanud ja kus ta end turvaliselt tunneb. Kodukujutise külge klammerdumine saab Laikmaale iseloomulikuks, ikka ja jälle naaseb ta köökus rehetarede juurde, mis on koondunud tihedaks kimbuks ning konstrueerivad „kodu“ visuaalse vormi ka vaatajate jaoks. Eraldi tasub tähelepanu pöörata Laikmaa pastellitehnikale: sel tööl on ta valge värviga suutnud ka kokkuhoidlikult tegutsedes luua lumise maastiku ja lumepilved.