Näib, et teie veebilehitseja on aegunud. Palun kasutage kaasaegset veebilehitsejat.
Kiired pintslilöögid. Vineerist aluspinna paljastamine, nii et see moodustab pruunikaid pilvi. Napp koloriit, kuid selle sees ometi uute nüansside avastamine. Tuhmjas peegeldus veepinnal. Ilmselt on ka see maal vahetust loodusimpulsist sündinu, kõneledes kunstniku soovist tajuda kooskõla maailmaga. Maalikunst ei ole Kitse jaoks siin teoses vahend millegi eksponeerimiseks või väljaelamiseks, vaid ta on omalaadne tööriist, millega proovida ennast maailmale lähemale tõmmata. See on paradoksaalne katse, kuna millegi maalimine loob alati filtri ja distantsi, kuid kuna Kits ei proovigi kujutada reaalsust tema tüütutes üksikasjades, vaid tabada midagi olemuslikku, siis võib teda saata ka edu. Vägagi huvitav on maali kompositsioon: kunstnik on jaganud teose pinna horisontaalselt kaheks, duubeldades motiivi veepinnal nähtava peegeldusega. Nii tekib omalaadne topeltmaailm, kus ülemine pool on koopia maailmast ning alumine pool on koopia koopiast, muutes kogu maali unenäoliseks ning metafüüsiliseks.
Suislepa motiivid moodustavad eraldi sarja. Samas on teada, et 1943. aasta suvel maalis Kits koos Endel Kõksiga Eduard Rüga juures Pärnumaal Tori Viiral. Kits koos perega elas Saksa okupatsiooni ajal Viljandimaal Uus-Suislepas, kus valmisid mitmed maastikuvaated. „Suislepas valminud maastikumaalidele iseloomulikuna maalib E. Kits need vastu valgust, luues niimoodi harmoonilise pilditerviku siluetina mõjuva metsa ning puudegruppide vahelduvas rütmis heledasti valgustatud taeva ning värvikamate põllusiiludega,“ kirjutab kunstiajaloolane Mare Joonsalu ja lisab, et antud sari jäi Kitse loomingus üheks eraldiseisvaks episoodiks. Kunstiajaloolane Voldemar Erm lisab 1959. aastal, et kui tavaliselt peetakse suviseid maastikke igavaks, siis vastu valgust maalimisega saavutab Kits uue efekti.