Siseõu

Tegemist on Olev Subbi loomingu hulgas oleva minisarjaga, kus ta otsustas mitmel maalil sulandada akt ümbritsevasse fooni, jätkates tema kehal ülejäänud foonil olevat koloriiti. Säärast võttestikku kasutas Subbi ka oma hilisloomingus mõne linnamotiivi puhul, sõlmides värvilise horisontaalse ribaga kokku maali peasündmuse ja tausta (vt nt „Kaheksas võõras linn“). Akti käsitluses on Subbi muutunud diskreetsemaks, ta ei ole vaatajale enam nõnda avatud nagu 1970ndate maalidel ja erootilise laetuse või harmoonilise ideaali kehastamise asemel õhkub temast pigem mõtlikkust ning ettevaatlikku suletust. Seda jõulisemalt on aga fookuses abstraktsed värvipinnad ja subbilik pintslikiri − kui varem moodustasid need fooni või tausta aktile, siis nüüd on neil domineeriv roll ning akt on muutumas üheks osaks antud ornamentikast, lahustumas värvidesse. Subbi hakkas 1980ndate keskel lähenema üha enam abstraktsionismile ning „Siseõu“ on selle lähenemise näide: kuigi akti kaudu hoitakse veel kinni reaalsusest, siis tegelikult läheneb maal abstraktsionismile. Olulisel kohal on liikumine külmade ja soojade toonide vahel, kus külmad toonid moodustavad üldise maalikeskkonna ning soojad toonid mõjuvad nende sees nagu väikesed pesad.