Saaremaa. Etüüd

Ilmselt Vilsandil või Kihelkonnas valminud maal paistab silma erakordse värvijõuga. Ammutanud inspiratsiooni rannaäärsest loodusest, keerab Mägi oma maalil värve veelgi intensiivsemaks. See pole sugugi dekoratiivsetel põhjustel, kuna värvi energeetiline laetus oli Mägi jaoks ilmselt vahend, kuidas edasi anda looduses valitsevaid pingeid ning energiat. Mägi ei olnud mõtlik maalija, see tähendab, et tema loomingust ei tasu otsida intellektuaalseid järeldusi maailma kohta. Vaadates „Saaremaa. Etüüd“ peal kasvõi väänlevaid merikapsaste puhmaid või värvilaikudesse uppunud kive, on raske tõlgendada seda kunstniku katsena midagi maailma kohta retooriliselt väita. Pigem on Konrad Mägi jaoks maalikunst vahend, kuidas toime tulla iseenese eksistentsiaalsete otsingute ja igatsustega. Seda võib nimetada ka egoistlikuks maalikunstiks, kus kõik saab alguse kunstniku siseilmas toimuvast ning kokkupuude välise maailmaga põhjustab emotsionaalse plahvatuse, mis sadade intensiivsete värvilaikude näol jõuab lõpuks ka maalile. Teiselt poolt ei kehtesta antud maal ühte kitsast subjektiivset vaadet maailmale, olles selleks liiga laetud. Me ei vaata lihtsalt ühe kunstniku eneseväljendust, vaid pigem tema üllatust ja leppimatust. „Saaremaa. Etüüd“ oma tiheda pintslikirja, vormide ja värvide kümnete modifikatsioonide ning perspektiivi lõhkumisega avastaks maailma justkui esimest korda ning üllatunult sellele vaadates näitab meile kõige kokkuleppelist ja seeläbi subjektiivset iseloomu.

Käesoleva maali puhul tuleks meenutada, kuivõrd erakordsena võis käesolev maal mõjuda 1910ndate aastate keskel, mil nii esimesi kunstiteoseid tundma õppiv publik kui ka suur osa kunstnikkonnast mõistis „loodusmaali“ all kas kuiva realistlikku nokitsemist või siis romantilist ilulemist, kuid kindlasti mitte jõulist ja isikupärast värvikesksust. Kuigi enamik Mägi põlvkonnakaaslastest oli talupoeglikku päritolu või vähemalt maaeluga tihedalt seotud lapsepõlvega – Mägigi isa oli ju endisest kooliõpetajast mõisavalitseja –, ei lähenenud nad loodusele sentimentaalsest, vaid pigem ikka modernistlikust vaatenurgast. Loodusega suhtlemine oli nende jaoks muutunud juba veidi rituaalseks. Pärast välismaa metropolides viibimist käidi inspiratsiooni küll endiselt maastikest otsimas, kuid sinna ei juhtinud neid mitte niivõrd soov edasi anda looduse ilu, kuivõrd tahe rakendada moodsa kunsti võtteid ja enda hingeseisundeid loodusest leitud elementidele. On huvitav tõdeda, et neile järgnenud põlvkonnad ei viinud seda suunda edasi veelgi linlikuma lähenemise poole, vaid asusid 1920ndatel ja 1930ndatel suurel määral nn „puhasteks“ loodusmaalijateks.

Käesolev töö kuulus 1969. aasta näitusekataloogi andmetel keeleteadlasele akadeemik Paul Aristele. Viimase kunstikogu moodustus teadaolevalt juba enne Teist maailmasõda, kui Ariste oli alles 30ndates eluaastates.