Punane maja

August Janseni maal hõõgub. Kogu teose koloriidivaliku on ära määranud maja pildi südames − ateljeehoone Kadrioru pargis, mille Jansen koos Karl Burmani ja Peet Areniga püstitas vanade tõllakuuride kohale. Punase maja jõuline kiirgus levib ettepoole üle kogu maali ning muudab punakaks, pruunikaks ja lillakaks ka kogu ülejäänud teose. Hoone on asetatud foonile, ta võiks olla maali peategelane, kuid tema asukoht on pigem tagalaval kui otse fookuses. Pealegi on Jansen pühendanud sootuks suurema maalilise tähelepanu puutüvedele: nende väänduvates juugendlikes tüvedes ning ekspressiivses koloriidis võib näha mitmete 20. sajandi esimeste kümnendite kunstivoolude mõjutusi. Kolmanda tsooni moodustavad maali pinnal eeslavale toodud inimesed. Üpriski tunnuslikult vanemale Eesti kunstile ei ole peatähelepanu koondunud inimeste psühholoogiale (nende nägusid pole välja maalitud) ega dramaturgilisele laetusele (tegemist on rahuliku ning idüllilise stseeniga, kuigi jooksvad lapsed toovad maalipinnale dünaamikat), vaid värvinüanssidele. Uhked volangidega seelikud on olnud ettekäändeks tuua ka maali eesossa samasugust tonaalsust, mida me näeme pargivaate sügavustes. Kuigi soovi korral võib siin silmata siiski ka sümboolseid kihistusi, kus iidsete puutüvede ette on toodud väikesed lapsed, noored neiud ning ilmselt vanem proua, moodustades nõnda midagi eluringi taolist, on Janseni peamine tähelepanu värvide ja vormide pingestatuses, teatavas emotsionaalses lõõsas, mida ta maali pinnal välja elab. „Ta otsekohe leegitses,“ on kirjeldanud Janseni lesk abikaasat maalimise juures. „Nägu ja silmad muutusid, ta tantsiskles lõuendi ees ja töötas väga kiiresti.“ Umbes samasugune palavikulisus kumab ka antud töös.