Pühapäev

1944. aasta mais kirjutatakse ajalehes, et „saarlasest kunstnik Eerik Haamer veedab suve kavatsuste kohaselt Ruhnu saarel, kus tal on teoksil rea uute ranna- ja meremotiivide väljatöötamine“. Sama aasta augustis raporteeritakse Haameri naasmisest ning öeldakse, et kõige muu hulgas on Haamer maalinud „rahvarõivais Ruhnu tüüpe“. Juba kuu aega hiljem põgeneb Haamer Eestist ning käesolev maal on valminud mälu järgi Rootsis Tynningö põgenikelaagris 1944. aasta sügisel.

Võrreldes varasemate Ruhnus käikudega oli seekordne teistsugune. Saar oli hakanud tühjenema, inimesed lahkusid paatidega ning tervete perekondadega ka selsamal suvel. Eerik Haameri loomingu põhjalikuim tundja Reeli Kõiv on esile toonud, et hoolimata saare tühjenemisest, kestvast sõjast, Tallinna pommitamisest (mida Haamer koges) ning tema perekonna lahkumisest oli suvi Ruhnul väga inspireeriv ning kunstnik maalis sootuks vastupidise meeleoluga. Kui varem oli Ruhnu pakkunud talle eksistentsiaalseid ja isegi karme motiive, siis nüüd maalis Haamer hoopis suveõhtuseid tantsupidusid või sügavrohelist maastikku. Haamer ise on öelnud, et teda vaimustasid Ruhnu õhtud, kui „inimesed nagu sulasid õhtuhämaruses ja unkaaukudest tõusvas suitsuvines“.

Sarnast kujutamisviisi – inimesed profiilis üksteise taga kõndimas veidi isegi anekdootlikul ja samas demonstratiivsel moel – oli Haamer kasutanud juba varem ning kasutas ka hiljem, näiteks 1951. aastal valminud maalil Ruhnlased teel kirikusse. Ka käesoleval maalil on inimesed suure tõenäosusega siirdumas kirikusse, värvikirevad rahvarõivad sulandumas ümbritsevasse loodusesse – keset suuri traumasid õnnelik hetk. Muide, pühapäevast meeleolu kujutas Haamer ka hiljem, 1980ndatel valmis tal koguni seitsmeosaline sari pealkirjaga „Pühapäev“: suuremõõtmelised ja iroonilise alatooniga maalid puhkavatest inimestest.