Võimalik, et tegemist on seni kadunuks peetud Elmar Kitse maaliga „Pärastlõuna Suislepas“. Sõja ajal elas ja pooleldi varjas end Kits just Viljandimaal Suislepas, kus ta maalis rea vastu päikest maalitud maastikuvaateid. „Pealelõuna“ on kerge ja õhuline. Kui peaksime nii maalimise laadi kui maali süžee põhjal tegema otsuseid maali autori psühholoogilise, hingelise vms seisundi kohta, siis julgeksime ilmselt oletada „muretut“ või „optimistlikku“ asjade seisu. (Mis on mõneti vastuolus maali valmimisaasta kontekstiga.) Silma torkab ka jutustuse teatav iroonilisus või lõbusus: Eesti kunstis oli tooni andnud pigem protestantliku tööeetika rõhutamine, töötav inimene on tavaliselt tõsine, süvenenud, vahel ka kannatav, tema suhe loodusega on pidulik või ka õrnalt konfliktne (näiteks maalid kaluritest mäsleval merel). Kits kujutab seevastu logelevaid inimesi, kelle jaoks töö ei ole väärtus omaette, küll aga on selleks mittetegemine, paus, tühik. Kõigest mõne aasta pärast muutus säärase situatsiooni kujutamine keelatuks, kuna sotsrealism nägi ette sotsialistliku ülesehitustöö heroiseerimist